1helin

Ahelreaktsioon…igaühel oma Pronkssõdur

Nupulevajutamine on äratoimunud. Maha on võetud üks ebaeetilistele sündmustele pühendatud ja paljudele pühakujuks saanud objekt. Ja ahelreaktsioonina voolab see sündmus nüüd laiali. Osa ütlemisi jõuab ka meediasse ja neid on mul ja teistel ka võimalik lugeda. Need ütlemised on omakorda kui nupulevajutamised ja nii see ahelreaktsioon on juba mõjutamas nii minu kui ka teiste tulevikku. Ja kui minna kõiges tagasi, leiab selliseid nupulevajutamise laadseid sündmusi hulgim. Ajalooõpikud sisuliselt kirjeldavadki neid nupulevajutamise hetki, ahelreaktsioonide käivitajaid. Mõtlen siin, et kas kusagil on võimalik teha muutus. Ehk ma ei taha osaleda , peatage karusell – tahaks maha minna ….Aga karusell tiirleb, sest see on juba kord tiirlema pandud. Vahepeal on tiirlemine kiirem ,vahel vaiksem…kuid kes hoiab seda tiirlemist liikumises. Miks üks sündmus viib teisteni, miks põhjendatakse ühe sündmusega teisi sündmusi ? Kus jääb Inimene selles sündmuste ahelas ? Kas Inimesel tõesti pole mingeidki valikuid ? Võta ükskõik milline Tarkuse raamat lahti, kõik räägivad, Muuda ennast – muutub maailm !!! Tänaseid uudiseid lugedes tundub küll, et kõigepealt Muudame maailma ära ja siis vaatame kas endasse on “aega” muutust sisseviia. Aga kus on Minu muutus, mis muudaks Maailma? Peeglike(elu), peeglike (ELU) seina peal (televiisor/arvuti)…ütle mulle, kes on kõige …. maailmas :):)

Uue elu 1. päev!

Kas eile lõppes okupatsioon ja algas Iseseisvus ? Küsimus, mida olen kuulnud täna mitmest allikast. Oleme eilsest Riik, kes suudab käituda Riigina ja “eelmine riigikord” on saamas oma õige koha nii ajas kui ruumis. Mõtlesin täna jälle, kus on minus endas ausammas ühele “hirmuvalitsuse ja kannatuste allika puslikule”, mille “äraviimise” / “äraviskamise” peale isegi ei julge mõtelda, tegutsemisest rääkimata. Aga see mürgitab ja mürgitab ja mürgitab mind. Ja kui ma siis teen otsustava sammu, ärkab kogu “madalam loomuse olendite jõuk” suureks sõjaks, sest nendele lihtsalt ei meeldi Valgus ja Armastus, Tarkusest rääkimata. Neile vaja ängi, hirmu, õudust, surutus, rõhutust ja peaasi et poleks julgust julget oma hirmutavale ja ängistavale silma vaadata. Kui aga minna oma hirmust läbi, võib selguda, et hirmu loori muud polnudki ja võin end avastada Uue Elu 1 Päevast! Ja nii võib igast päevast saada Uus Elus Elu 🙂

Alkoholi sundravi

Kõigel on põhjus. Elu on kui laotud doominopilt, lükkad ühe kivikese käima ,ja edasi juba oioioi mis tuleb. Nüüd siis tallinna märatsejate mõju jõudnud ka Lõunaosariikidesse ! Laupäevased ja muudepäevade õlud on kuni neljapäevani ainult unistustes võimalik. Piirid on tugevadatud kontrolli all, nii et salaviinaga kah “keeruline”. Niiet tallinna “kristallööd puhastavad ja vabastavad alkoholiprobleemidega inimesi. Mitmepäevane vahe alkoholis võib saada alguseks nii mõnelegi tulevasele karsklasele. Et mitte piinelda, tuleks põhjus likvideerida 🙂

Väline Elu on Sisemise Elu kirjutatud Lugu!

Elan ja minuga juhtub igasuguseid asju, millest ma veidi aiman, et ma võin need olla ise loonud. Olen tahtmatult või tahtlikult sattunud jälgima välises elus lahtikeerlevat elumustrit. Ja sellest mustrist on väga keeruline taibata, et Välise elu Lugu on ka Minu Sisemise Elu Lugu. Ma ei tea kus on minus “ausammas meenutamaks mulle sobimatuid nähtusi” ja ma ei tea, miks ma olen hoidnud seda oma hinges kui kallist varandust…Ma võiksin teada, kes ma olen, mis mu hinges toimub, ma võiksin näha oma eetilise elu olemasolu või siis selle puudumist, aga kas ma tahan. Kas ma tahan näha ühte mädapaiset, mis mürgitab mind ennast ja mürgitab ka teisi. Kuid ometi kiivalt valvan oma hingeväravaid, ei vaata ise sisse ja ei lase ka teistel sissekiigata. Ja nüüd on Maailm kiskunud mu Hinge avali, Maailm on kiskunud Rahva ja Eestimaal elavate inimeste Hinged laiali, öeldes VAATA OMETI. Olen näinud “teiste” mädapaiset lahtitulemas, ilmselt tänaõhtu saan näha, milleks “omad”võimelised. Aga hingelt olen ju sama “nendega”. Kas ma taipan, kus on “Ausammas ebaeetilisele elule”, mida liigutades tekib hirm, süüdistamine , enda õigustamine, parastamine, viha, hävitamissoov. Just need meeleseisundid viivad mu ükskord sarnaseid tegusid tegema, nagu näen praegu “teisi” tegevat. Ei teki ükski tegu iseenesest, vaid ikka selletõttu et HINGES elavad tegude seemned on just sellised “ausambana austatud väärtaimed”. Kas mul on julgust ja otsustavust puhastada oma Hing ja vastupidada kogu madalama poole mässule, mis klaasekliristaval moel lammutab “head elu”. Ehk on mul julgust tulla hetke, ja vaadata sama tähelepanelikult kui ma uurin uudiseid ka oma Hinge ja näha seal kogu välise elu Allikat. Tundmata süüd, hirmu, ängi, viha, soovi “neile pahadele näidata oma õigsust ” .

Tahan mäletada Jüriööd ja Päikeselinna!

Tahan mäletada Jüriööd ja tahan mäletada aegu enne seda. Tahan mäletada aegu, mida Jüriööl prooviti taastada . Tahan mäletada aegu, kus Kiievi Vene ei talunud siinsete Olemist ja tuli ja põletas linnad, millest mõnda me enam ei mäleta. Tartu me ehitasime uuesti ülesse, kuid miskipärast tähistame ikkagi linna sünnipäevana linna põletamise päeva. Linna ei sünnita põletamine, vaid ikka ehitamine. Tahan mäletada neid aegu. Tahan mäletada milline oli PäikeseKäe linn, millest mälestus toitis rahva olemist ilmselt kuni Jüriööni välja. Tahan mäletada tõde sellest ,kuidas Maarahvas koos taanlastega sõda ordu vastu pidas ja kuidas hiljem ordu selle sõja “ülestõusuks” kirjutas. Tahan teada kuidas tapeti 4 Kuningat, keda isegi vastane Kuningatena tunnustus.Tahan teada kes NAD OLID ja millised nad olid ..Tahan mäletada Oma Kultuuri Õitsengut enne hävitajate tulemist…Tahan…Tahan … Tahan….Aga kas ma mäletan ?

Keava linnamäel väljakaevatud käik

Päikese Käsi

Kas oma elu on Oma elu ?

Elan, teen tegusid. Mõne suhtes tunnen kahetsust, et sai tehtud, teine teeb mulle rõõmu, et oligi võimalik miskit kogeda. Kõik teod on kui kivikesed, mille loobin EluVette. Ja Vees tekivad lained. Mõni tegu on kui tsunaami, hullem teost endast kuid uputades ja üleujutades nii enda kui ka teiste elusid. Mõni on selline tillukene, et ei märkagi, aga korjab sarnaseid kokku ja tulemuseks suur lainetus.On ka tegusid mis on kui karge allikavesi andes elu paljudele…Kas tegu mis ma teen on ikka ainult mulle endale kuuluv. Kas ma suudaks teha tegu, mis ei mõjutaks Ruumi, Teisi Inimesi, Mind ennast. Istun selliste mõtetega oma puhkepausil, seltsiks aurav kohvikruus. Tegude nimekiri, mida tegema peaks, on üsnagi pikk. Aga iga tegu loob mulle endale Homset ja on teiste jaoks siis kas hävitav tsunaami või Kasvamiseks ja Elamiseks vajaminev Allikavesi. Milliseid kivikes ma loobin, tehes oma igapäevaseid toimetusi ja kuidas nad teistele mõjuvad ? Aegajalt tohutu tsunaami läbib oma elu. Kõik on justkui vales kohas, valel ajal ja valel kujul…Ometi ON NAGU ON. Kes nad loonud on ? Mina ? Tihti on tunne, et kui saaks selle tsunaami vallapäästja kätte, noo KÜLL ikka ütleks, mis arvan, sellisest jamast. Aga tean, et kui ka saaks öelda iseendale aastate taha, et kuule, see tegu ei olnud nüüd küll tegemist väärt, oleks vastuseks, aga SIIT vaadates on see KÕIGE ÕIGEM TEGU, mida ma teha saan sellest hetkes praegu. Nii et ma loon parimat kogu aeg ? Ikka kõige taga väga head kavatsused. Aga kuidas muutuvad enda meelest õiged kavatsused probleemide pundardeks, mida lahendada ei suuda, ei oska ja ei taha ka. Kus on minu Tegude juured ja miks ma teen nii nagu teen ? Kus leida jõudu ja tuge elada elu nii ,et võiks selle rõõmuga OMAKS tunnistada. On see Päikeses ja Kuus ? Armsama Silmades ? Õhkavas Maas? Vulisevas Allikas ? või ehk on see OMA HINGES. Mida ma hoian oma Hinges, millele annan oma Hinge Väe…ehk sellest on imbunud läbi kogu mu ELU….nii tegude kui tagajärgedega…Millest koosneb mu HINGEVÄGI?

Elurütm…on ta olemas ?

Ööpäev, aastaajad, aastad väidetakse moodustavat meie rütmi. Viisi selles rütmis mängib igaüks ise. Nii nagu oskab ja küünib. Seda viisi igal aastal mängime üha täiuslikumalt, kuni viisimängija vaibub igavesele unele. Meie õnnetunne ei sõltu mitte viisipidamisest, vaid sellest kas elame antud Rütmist või sellele rütmile vastu. Päevane ärkvelolek kui üks noot, öö kui üks paus, kahe noodi vahel. Hommikul ärgates tuntud tunne saadab neid enamasti päevajooksul erinevates variatsioonides õhtuni. Ja õhtul viimane tunne, justkui kandub läbi öö hommikusse. Kuigi vanarahvas väidab, et hommik pidavat õhtust targema olema, saame seda igal hommikul ikka ja jälle ülekontrollida. Olen ma siis tänasel hommikul targem kui õhtul ?   Laulame küll vahel, et Oma Laulu ei leia ma üles….kuid kas oleme tabanud Rütmi, milles seda üleleitud Laulu siis laulma peaks ?