Juri Lotman: Me jääme ellu, kui oleme targad

9.mai 2007, 11:30 e.l. | Posted in Armastus, Integratsioon, Tarkus, Tervis, Tsitaat | 1 kommentaar

Kõige tähtsam on: et hirmust vabaneda, tuleb sellele vastu minna. Väga sageli tunneme hirmu ennatlikult, näeme kõike palju hullemana, kui see tegelikult on, ja – kaotame meelekindluse. Maksab vaid hirmule otsa vaadata, kui selgub, et ta ei olegi nii hirmus. Seepärast esimene, mida ma kõigile sooviksin, oleks REIPUS.

Põhiline viis meelekindlust säilitada on lohutada teist. Vaimuerksust ei saa säilitada üksinda. Üksi ei ole üldse võimalik hakkama saada. Seepärast teine, mida ma sooviksin, on KONSOLIDEERUMINE (… )
Me kõik seilame ühes paadis: me kas upume koos või pääseme kõik koos. Üksinda ei õnnestu kellelgi end päästa. Ainus pääsemisviis on olla reibas ja aidata ligimest.

Eestis, ma arvan, sõltub meie kõigi – eestlaste, venelaste – saatus sellest, mil määral õpime üksteist mõistma. Me ei pea mitte oma solvumistes sorima – solvanguid on meil Aadamast alates piisavalt –, me peame õppima abistama ja andestama. Kui hakkaksime otsima esimest solvangut, ei leiaks me seda nii ehk teisiti, aga see otsimine ise saab meie jaoks vihkamise kooliks – ja me kõik upume. Sellepärast, kui meie suhtes ollakse ebaõiglased – muidugi on see väga valus –, tuleb kogu aeg meeles pidada, et ka me ise võime olla ebaõiglased. Ja ei ole vaja solvanguid kokku arvata, vaja on tark olla.

Me jääme ellu, olles just nimelt targad, mitte ainult arukad. Me ei ole enam lapsed, kes aastatuhandeid on sõda mänginud, ja ei ela mitte kiviajal. Võib-olla nüüd on sõdade ajastu lõpule jõudmas.

(….) sõjad tulevad, kui inimesed hakkavad «väikest suureks rääkima». Seepärast soovin kõigile TARKUST ja KANNATLIKKUST.

Tuleb meeles pidada, et kui sulgen end luku taha ja hakkan kokku arvama, kui mitu korda, kes ja millal on mulle liiga teinud, saab mul kibe elada olema ja maailm minu ümber tundub ebaõiglane. Aga see ei ole nii. Ei peaks üles lugema neid, kes minu ees süüdi on, vaid neid, kelle ees mina süüdi olen. Oleme kõik üksteise ees süüdi. Süüdi lähedaste ees, vanemate ees, naabrite ees. Kogu aeg – isegi soovimatult – teeme kurja. Seepärast soovin, et te varuks KANNATUST ja SUUREMEELSUST.

Soovin teile kõigile ÕNNELIKKU ARMASTUST, ilma milleta samuti elada ei saa. Soovin TERVIST, sest tervis on tähtis. Kuid ka meie tervis sõltub reipusest. Teate kõnekäändu: «Kurva krae vahele ronib täigi»? Ei ole vaja olla kurb. Armas Jumal, praegu ei ole ju sõda ega blokaad. Oleneb muidugi, millisest otsast arvet pidada. Ideaalist lähtuvalt puudub meil paljugi, aga teiselt poolt vaadatuna – meil on liiga palju kaotada. Annaks Jumal, et me ei kaotaks, annaks Jumal, et hoiaksime alles selle, mis meil on.

Täies pikkuses on lugu Postimehes

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.