Kas mäletan HiiePuu häält?

19.mai 2007, 9:40 p.l. | Posted in Elu, Hetked | 1 kommentaar

Seisan ja Olen. Nagu väike imetillukene keegi ühe suure Puumüraka kõrval. Justkui häbi on oma väiksuse pärast ja tulevad meelde lapsepõlves söömata jäänud pudrud, mis pidavat kiiresti suureks kasvatama. Aga fakt jääb faktiks. Suur on suur ja väike on väike. Kohati on tunne, et kohe kohe tõuseb ta omalt kohalt ja läheb jalutama, vaikselt omaette pobisedes vajalikku loitsu liikumiseks. Ja siis ta kangestub, sest märkab, et ta pole üksi. Hääl mida just just olin kuulnud, vähemalt nii ma arvan, tungis niivõrd sügavale, et seda sügavust pole võimalik kirjeldada, sest sellist sügavust lihtsalt ei saa olemas olla. Kuid ometi pole see hetk olematu. Juba on see hetk teisenenud, võtmas teisi vorme, kuid kuuldud HÄÄL, jääb kuuldud hääleks. Ja loodan seda mäletada veel kaua ja hoida kadumast mälestuste lasu alla. Tahaks mäletada Hiiepuuhäält, vähemalt niikaua kuni ELAN.

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.