Kas mäletan HiiePuu häält?

19.mai 2007, 9:40 p.l. | Posted in Elu, Hetked | 1 kommentaar

Seisan ja Olen. Nagu väike imetillukene keegi ühe suure Puumüraka kõrval. Justkui häbi on oma väiksuse pärast ja tulevad meelde lapsepõlves söömata jäänud pudrud, mis pidavat kiiresti suureks kasvatama. Aga fakt jääb faktiks. Suur on suur ja väike on väike. Kohati on tunne, et kohe kohe tõuseb ta omalt kohalt ja läheb jalutama, vaikselt omaette pobisedes vajalikku loitsu liikumiseks. Ja siis ta kangestub, sest märkab, et ta pole üksi. Hääl mida just just olin kuulnud, vähemalt nii ma arvan, tungis niivõrd sügavale, et seda sügavust pole võimalik kirjeldada, sest sellist sügavust lihtsalt ei saa olemas olla. Kuid ometi pole see hetk olematu. Juba on see hetk teisenenud, võtmas teisi vorme, kuid kuuldud HÄÄL, jääb kuuldud hääleks. Ja loodan seda mäletada veel kaua ja hoida kadumast mälestuste lasu alla. Tahaks mäletada Hiiepuuhäält, vähemalt niikaua kuni ELAN.

1 kommentaar »

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

  1. …seisan suure puu krobelisse kaisutusse, silitades peopesa tundlikkuses iga tema vagu ja koorekrobelust. Põsk toetab vastu puu päiksesooja tüve ja kaon, kaon puu sisse. Kuni minu jalad saavad juurteks ja minu käed oksteks, juuksed leebes soetuules lehvimas lehtede kergusega koos. Upun lugude voogamisse. Läbi ja ümber. Pisarad ja naeratused.
    Kõik koos.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.

%d bloggers like this: