Paulo Coelho “Teine surmapatt: ahnus”

14.juuni 2007, 8:49 p.l. | Posted in Surmapatt, Tsitaat | 1 kommentaar

Sõnastiku definitsioon: Naissoost nimisõna (ingl.k). Tuleneb ladinakeelsest sõnast avaritia. Tähendus: liigne rahaarmastus, kitsidus, alatus. 

Katoliku kiriku õpetuse järgi: Tähendab eksimist üheksanda ja kümnenda käsu vastu (Sina ei pea himustama oma ligimese naist. Sina ei pea himustama oma ligimese maja). Ülemäärane kalduvus või soov lõbustuste või valduste järele.

Filosoof Seneca: Vaesed tahavad alati midagi, rikkad tahavad palju ning ihnsad tahavad kõike.

Lugu kõrbepreestritest: “Püha mees,” ütles üks noviitsidest abtile “Mu süda on täis armastust maailma vastu ning mu hing on vaba kuradi kiusatustest. Mis võiks olla minu järgmine samm?”
Abt palus jüngril endale järgneda visiidile haige juurde, kellele oli tarvis teha viimne võidmine. Pärast omaste lohutamist märkas abt, et ühes maja nurgas seisis kirst.
“Mis on selle sees?” küsis ta.
“Riided, mida mu onu mitte kunagi ei kandnud,” ütles haige mehe vennapoeg. “Ta ostis rõivaid alati mõttega, et kunagi saabub õige aeg nende kandmiseks, kuid selle asemel pehkivad nad siin kirstus.”
“Ära unusta seda kirstu,” ütles abt oma jüngrile, kui nad majast lahkusid.  “Kui sul on südames vaimseid aardeid, kasuta neid kohe. Muidu nad pehkivad ära.”

Surm ja Ahnus: Surm ja Ahnus vaatasid pealt, kuidas mehed palavikuliselt vaeva nägid, et jõest teemante leida. “Ma tulin, et mõned hinged ära viia,” ütles Surm. “Tooge mulle kolmandik nendest inimestest ja ma lähen oma teed.”
“Nad kuuluvad mulle, need on minu orjad,” vastas Ahnus. “Mul ei ole Sulle midagi anda.”
Siis puudutas Surm oma võlukepiga vett ning mürgitas selle. Vähehaaval hakkasid kõik, kes vees olid, surema.
“Miks sa varastasid kõik minu orjad?”  hüüdis Ahnus vihaselt.
“Sest sa ei tahtnud mulle neist mitte ühtegi anda,” sai ta vastuseks.

Tsitaat ühest kõnest: “Oma võimetuse tõttu toota on juudi rahvusest inimesed parasiidid ja nende eesmärk on orjastada teisi rahvaid. Nad kasutavad ahnust ära, et keskklassi rumalusega manipuleerida.” (Adolf Hitler, valmistades Saksamaad ette holokaustiks, milles kaotas elu kuus miljonit juuti).

Juba mitmeid sajandeid tagasi ütles Rabi Moše ben Maimon: Jumal saatis inimese juurde oma saadikud, keda ta nimetas haigusteks. Igavene Ettehooldus andis mulle kohustuse inimeste tervise eest hoolt kanda. Soovin, et minu armastus selle tegevuse vastu juhiks mind kõiges. Ma palun, et saamahimu, võimuiha ega soov tunnustuse järele ei pimestaks mind ega paneks mind unustama, et inimese eesmärk on anda teisele inimesele parimat, mida ta anda suudab.

Nõuanne Tao Te Kingilt: Viis värvust pimestavad inimese silmi. Viis heli muudavad tema kõrvad kurdiks. Viis maitset kahjustavad tema suulage. Võiduajamised ja jahid kutsuvad esile pööraseid ja raevukaid kirgi inimeste südametes. Kaubad, mida on raske kätte saada, tekitavad haavu, sest nende kättesaamine kätkeb endas ohtusid. Sel põhjusel lükkab tark inimene tagasi pealiskaudse ning eelistab süüvida sügavatesse küsimustesse.

http://femme.ee/uudishimulik/mitmesugust/3349 

Hetkede kordumatu Ilu ehk kõik on mööduv, aga Elu imelisus püsiv.

14.juuni 2007, 2:30 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Hing, Kohalolek, Mõtlemine, Olemine | Lisa kommentaar

Just kui teaks, et kõik on ajaline. Kõik kaob, healjuhul jääb mälestus. Kaob hea ja kaob halb. Ometi tahab see teadmine vahel ununeda. Just siis kui hinge tekib igatsus mõne ajaududesse kaduva hetke järge ja edasi juba soov – tahaks veel. Aga kõik imeline tuleb ootamatult. Äkki on ta kohal ja vallutab kogu olemuse. Ja selles imelises võib tekkida väike hirm, et jätaks vähekene ka “homseks”. Paneks tallele mustade päevade jaoks ja ehk ei elaks hetke täiesti lõpuni. Selles on justkui lootus, et äkki tänast imelist on võimalik homseks eluks investeerida, jättes osa elu elamata. Mõtlemine on maisest elust niivõrd läbiimbunud, et tundub, et imeline on nagu raha, kui ma täna teda ära ei kuluta ja panka panen, peaksin homme saama ta protsendiga tagasi. Kuid elu näitab, et siin on asjad hoopis vastupidi. Kui üritan investeerida homseks, jätan HINGE täna nälga ja ta pole homme võimeline midagi kogema ….peale igatsuse, ängi, kurbuse “kaotatud hetkest”. Just täna kui ma elan seda HETKE täiega, olen ma investeerinud homsesse ellu, sest mu Hing on ELUS elamiseks. Kirjutan neid ridu selleks, et endale meeldetuletada, Hingel pole muud “pensionisammast” ja “säästuarvet” kui täiel rinnal kogetud ELU just SIIN JA PRAEGU. Ja Hing Eluks ei vajagi midagi erilist, ta vajab Hetkes Olemist! Ja siis kui olen vastamisi Imelisega, et oleks taiplikust elada seda ELUNA!

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.