Ingmar Bergman on lahkunud teisele kaldale

30.juuli 2007, 1:09 p.l. | Posted in Hetked | 1 kommentaar

Postimehes on uudis Ingmar Bergmani lahkumisest. Kui keegi läheb jäädavalt teisele kaldale ja selle isikuna ei kohtu ma enam temaga kunagi, on ikkagi kurbusest suurem rõõm, et selline INIMENE on olemasolnud. Just sellise nime ja just selliste tegudega. Mõned nähtud filmi on mällu jätnud tunde, nii et sisupooleks peaks neid üha uuesti ja uuesti vaatama. On õnn, et keegi elab kaua ja on kinkinud loomingut. Kas ma suudan seda kingitust vastuvõtta ?

Ingmar Bergman – Cries and Whispers
Ingmar Bergman – The Seventh Seal

Jaan Tätte “Ojalaul”

28.juuli 2007, 7:01 p.l. | Posted in Kivid, Laul, Tätte, Vesi, Vihm | Lisa kommentaar

vesi ojakeses vaikselt vuliseb
ta endal laulu laulab laulab uniselt
ta vahtu tekitab on külm
ta päikest peegeldab on külm

üle kivide ja mätaste
vesi vaikselt pehmelt voolab
ta väga rahulik on küll
ta väga rahulik on küll

 

iga vesi jõuab ükskord jõkke
ta selleks ületab kõik tõkked
kuid varsti ojja tahab tagasi
ta oma koju tahab tagasi

 

iga vesi jõuab ükskord jõkke
ta selleks ületab kõik tõkked
kuid varsti ojja tahab tagasi
ta oma koju tahab tagasi

 

vesi ojakeses vaikselt vuliseb
ta endal laulu laulab laulab uniselt
ta vahtu tekitab on külm
ta päikest peegeldab on külm

 

üle kivide ja mätaste
vesi vaikselt pehmelt voolab
ta väga rahulik on küll
ta väga rahulik on küll

 

iga vesi jõuab ükskord jõkke
ta selleks ületab kõik tõkked
kuid varsti ojja tahab tagasi
ta oma koju tahab tagasi

 

iga vesi jõuab ükskord jõkke
ta selleks ületab kõik tõkked
kuid varsti ojja tahab tagasi
ta oma koju tahab tagasi

jai kaali maa -tandav

28.juuli 2007, 4:55 p.l. | Posted in Maa, Mantra, Muusika, Wäega Paik | 1 kommentaar

Võõrapärane lugu, kuid tundub jutustavat meie Kaali maast ehk Saaremaast….

tsitaat raamatust “Avaloni udud”

27.juuli 2007, 12:49 p.l. | Posted in Jumal, Jumalanna, Raamat, Teadmine, Tsitaat | Lisa kommentaar

“Teadmine, et sa midagi ei tea, on tarkuse algus, ” ütles Viviane. “Siis ei pea sa õppima hakates unustama kõiki asju, mida sa enda arust tead. Jumalat hüütakse paljude nimedega, aga ta on kõikjal Ainus; ja nii, kui sa palvetad Neitsi Maria , Jeesuse ema poole, palvetad sa enda teadmata maailma Ema poole ühes tema paljudest kujudest. Preestrite Jumal ja Druiidide Vägev on seesama Ainus , ja seepärast asubki Merlin mõnikord oma kohale ülemkuninga kristlike nõuandjate seas; ta teab, kui ka nemad ei tea, et Jumal on Üks.”

Marion Zimmer Bradley “Avaloni udud”

arvamusi raamatust

UduKuninga Riigid.

26.juuli 2007, 10:11 e.l. | Posted in Hetked, Integratsioon, Kodakondsus, Riik, Udu, Vihm, Wäega Paik | 1 kommentaar

Ma ei tea, kas udukuningaid on Üks või on neid Mitu, kuid Uduriikide aeg on saabunud. Vaikselt ja hiilimisi vajutakse siia maailma ja vaikselt ja tasakesti lahkutakse siit. Märkan, et mõni riik pelgab mind, mõni on uudishimulik.  Udu hiilib vaikselt ja ootamatult avastan, et olen sattunud uduriigi territooriumile. Kas mul on lootust ka kodankondsusele või pean leppima võõramaalaseks olemisega? Lisaks õhtustele impeeriumitele on peale vihma siin-seal näha Uduriigi üksikute tarede suitsusambaid. Tarede suitsulondid lookavate metsade ja küngaste peal ja annavad märku elust, mis siin olnud ajastuid. Kuidas võiks mina ja minu maailm nende poolt paista ? ja kas paistabki ? Ehk olen ma nende maailmas samasugune “udu” , mida uuritakse ja jälgitakse. Ja vihmajärgsete sammaste kohta on räägitud ka, et nad pidavat olema märgid, et nõiad keetvat teed-raviteed. Vähemalt mõnes kohalegendis on niimoodi kirjas. Kui ma aga seda udusammaste asja võtan uurida, siis tean, mis mind ees ootab. Kokkupuude veel ühe uduga, mis tekib siis kui läbivettinud riied kuivama panna. Vihmamärgade riietega on minu oma kodu saanud märkamatult vihmakuninga riigi osaks. Ja teed juures märkan oma tassist tõusmas udust sammast. On ta väljasolevate udusammaste sugulane ? Tundub UduKuninga Riigid on palju laiemalt levinud kui ma seni arvanud olen.

Enigma – “Mea culpa” (Orthodox version)

21.juuli 2007, 11:06 e.l. | Posted in Enigma, Muusika | Lisa kommentaar

Kõneta vihma, ta tahab suhelda.

20.juuli 2007, 5:34 p.l. | Posted in Hetked, Vihm | Lisa kommentaar

Täna tabas mind paar vihmapiiska, seda siis metsas marju korjates. Tundus, et läheb vihmaks. Aga siis tuli mõte, et kõnetaks vihma vastu. Ja selguski, et vihm on võimeline suhtlema ja pole ta sugugi huvitatud suvaliste inimeste ülekastmisest. Ta sajab suurima heameelega sobival ajal. Aga rääkima peab. Tuleb ennast vihmamaailmas teha nähtavaks, siis ta arvestab kenasti kõigi kõnetajatega. Ja nii ma siis avastasin end rääkimas Vihmaga, kel oli oma nimi, lugu ja ka sõnum…Et räägi vihmaga, vihm tahab suhelda. Ja paar vihmapiiska on tema TERE!

19.juuli 2007, 8:39 p.l. | Posted in Hetked, Luuletus, Valgus | 2 kommentaari

Kas valgus on valge ja tumedus tume ?

Kas oskad sa teha vahet ?

Kas tõused või langed sa pilvede vahel ?

Kas pole sa hetkel kahes ?

Kas on nad üks paar kel vahet ei ole ?

või lihtsalt üks meelepete ?

Kes teab see ei räägi, kuid Rääkija teab

kui seisatub Maailma ahel.

Kas hetk, mis on praegu on tume või hele

Kas oskad sa öelda kohe ?

Kuid kohet ei ole, sest hetkegi pole

on lihtsalt üks olemasolu.

Kuid ometi kes ütleks mulle

kas hele on hele ja tume on tume ?

TuuleKeelest ja TuleKeelest

19.juuli 2007, 1:33 p.l. | Posted in Hetked, Keel, Roheline, Tuli, Tuul | Lisa kommentaar

Väljas puhub tuul. Jään teda kuulatama ja tundub et merelainedki saadavad seda puudelatvades kohisevat tuul. Tuul Räägib. Miks räägib ta sisemaal Meretuule keeles. Miks tekitab ta mulle tunde, et olen mereääres, kuigi mereni on pea 100 kilomeetrit. On see igatsus merejärele. Tahaks teada , aga ma ei saa Tuule Keelest aru, aga taipan, et ta räägib ja jutustab ja on väga lahke. Öös tuld tehes aga kohtusin Tulekeelega. Ikka on tules leegid ja sädemed, kuid korraga tekkis hulgaliselt tulekeeli, erivärvilisi, mis tundusid moodustavad jällegi tundmatu keele minujaoks Tule keel. Oli jahmatus näha, et nad reageerisid sõnale. Korraks vilgsatas roheline keel ja oli tahtmine seda kaaslasele näidata ja sõnale roheline reageeris tuli Rohelise lisamisega lõkkesse. Kui palju olen istunud tuleääres ja kui vähe olen kõnelenud otse tulega. Just nimelt selle konkreetse tulega, kelle paistel end soojendan. Kaaslasega räägin isiklikke jutte, aga miks ma ei tee seda Tulega ja Tuulega. Miks ma ei oska näha, et iga tuli on kui eraldi seisev isik, kellel on oma iseloom ja tujud, oma tahtmised ja mõtted ? Kes õpetaks Tule ja Tuule Keelt ? Õpilane tundub valmis olevat…

Kivilaul

17.juuli 2007, 5:37 p.l. | Posted in Hetked, Kivid, Laul | Lisa kommentaar
Ma ikka asun teele enne teisi
Kuid saabudes ma olen viimane
Ma ootand olen iga oma reisi
Et olla pärast pisut liivane
Et olla pärast pisut liivane

Ja kuidagi on ikka läinud nii
Et satun sinna, kus olen olen juba käinud
Kus ikka jälle kohtan midagi
Mida olen juba puutunud või näinud
Mida olen juba puutunud või näinud

Nüüd jälle läksin, nägin sipelgate rivi
Kus kõver puu on lookas üle raja
Ja kohe teadsin, varsti tuleb kivi
See oli hea, sest puhkust oli vaja
See oli hea, sest puhkust oli vaja

Jõudsin kivi juurde, võtsin kivil istet
Või siis õigemini, olin kivi süles
Äkki meenus, kunagi ma vist et
Ei saanud ise selle kivi otsa üles
Ei saanud ise selle kivi otsa üles

Isa tõstis mind ja küsis, kas ma pelgan
Kartsin väga, aga ütlesin et ei
Ja siis klammerdusin isa sooja selga
Et võiks lihtsamini jätkuda me reis

Ma ikka asun teele enne teisi
Kuid saabudes ma olen viimane
Ma ootand olen iga oma reisi
Et olla pärast pisut liivane
Et olla pärast pisut liivane

Tõusin kivilt, läksin teele, nägin katust
Kuulsin, teised olid jõudnud pärale
Ja kui keegi oleks küsind, teadsin vastust
Oma saabumise silmasärale
Oma saabumise silmasärale
Oma saabumise silmasärale
Sõnade asukoht

Enya – Storms In Africa

15.juuli 2007, 10:58 e.l. | Posted in Enya, Muusika | Lisa kommentaar

Olematu liblikateadlikus…

14.juuli 2007, 6:31 p.l. | Posted in Hetked | Lisa kommentaar

vaike2.jpg

Elan ja ja ühel hetkel saan teada ,et minu kõrval on avastamata elu. Liblikad…. Keegi tundmatu on kõnetab mind , öeldes TERE, maandudes su sõrmele. Ja ma ei saa enam öelda, näe liblikas. Sest ma ju tunnen juba teda, kuigi nime ei tea. Ta ei lase end häirida, et ma teda ei tunne. Kuna temapoolne huvi püsib, tekib endaski küsimus, kes ta on ? Kas ainult suvine sinine liblikas või ehk on tal mõni peenem nimi. Veidi raamatuid sirvides leian ühe nimetuse – Taevastiib…Tundmatu, oled sa Taevastiib ?

liblikvaike.jpg

14.juuli 2007, 9:43 e.l. | Posted in Raamat, Tsitaat, Vari | Lisa kommentaar

Ma pole see ,kelleks mind tavaliselt peetakse.

Olen tegelikult see, kes kõnnib minu kõrval ja

keda mul mõnikord õnnestub külastada

ja mõnikord unustada.

See, kes annab andeks, kui ma vihkan,

see, kes vaikib kui mina räägin,

See, kes läheb jalutama siis, kui mina lähen tuppa,

see, kes jääb alles ,kui ma suren.

Juan Ramon Jimenez Robert Bly raamatust “Ürgmees”

Dante luuletus

12.juuli 2007, 2:23 p.l. | Posted in Jumalanna | Lisa kommentaar

Jumaldan naist, kelle pilk on täis ekstaatilist armastust.

Kõik, mida ta vaatab muutub ühtäkki vähem maiseks.

Kui ta mööda tuiskab, jäävad kõik mehed talle järele vaatama.

Ja kui ta märkab seda õiget, väriseb ta rind.

Just nii see on, ta lööb silmad maha ja kahvatab,

Ja mehel ,kes oma nõrkust tajub, läheb südame alt õõnsaks.

Seesugune naine oleks otsekui iseenda ema ja iseenda imetaja.

Küll on raske leida õigeid sõnu teie kohta, naised.

Kui mees seda häält kuuleb, täitab ta rinda raugus

Ja ta ei mõtle enam enese peale, vaid ligimeste teenimise peale;

Seepärast olgu kiidetud esimene mees, kel oli naiste jaoks silma.

Ja kui naise huulil võbeleb naeratus, kas või hetkekski,

On mehel säärane tunne,

Et kohal on keegi, kellest rääkida ei saa,

Keegi , kes libiseb mälust minema.

See hetk on imede ime, lummav ja värskust täis.

Robert Bly raamatust “Ürgmees”

Enigma – Mea culpa

11.juuli 2007, 11:01 e.l. | Posted in Muusika | 1 kommentaar
Järgmine lehekülg »

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.