Surmast (tsitaat perekoolist)

2.juuli 2007, 4:40 p.l. | Posted in Õnn, Elu, Surm, Tsitaat | Lisa kommentaar

Kui teadvustada, et sureme me KÕIK, küsimus on kuna, siis kaotavad paljud tülid mõtte, paljud õiendamised oma tähenduse ja õnnetud olemised oma sisu. Meie keha vananeb alates sellest hetkes, kui me sünnime. Liigume sündides juba surma poole ja aeg mis meile on antud on tegelikult lühikene. Homme ei pruugi olla enam mind, mu lähedasi, MIKS ma ometi TÄNA nendega pahandan. Kui Te täna teaks, et oleks teie elu viimane PÄEV, mida teeksite ?
Ja kui teaksite, et oma lähedasi te homme enam ei näe, mida siis teeksite ?
Sõjad on murdnud kõigi eelnevate põlvkondade eludesse, ootamatult. Ehk elaks oma elu praegu nii õnnelikult, et see annaks jõudu ka siis kui seda õnne enam pole. Kui tihti saame alles hiljem aru KUI HEA ELU MEIL OLI. Meil ongi praegu HEA ELU. Pommid ei vilise, majad püsivad enamvähem püsti, keegi neid ei süüta, hommiku lahkuvad lapsed tulevad õhtu suure tõenäosusega koju tagasi ja seda koos kõigi käte ja jalgadega, ühes tükis. ME peaksime olema koguaeg õnnelikud, et meile on antud RAHU. Aga kas oleme. Mis siis kui homme selgub, et täna oligi elu kõige õnnelikum päev !!!!????

Perekool