Puu on puude kõrgune

6.juuli 2007, 9:02 p.l. | Posted in Laul, Mantra, Tsitaat | 2 kommentaari

 

Puu on puude kõrgune, muru murumadal,
õnn on õnnesuurune, selg on seljataga.
Valu on mäekõrgune, usk tas murumadal,
kui me lõpuks virgume, hing on vait ja vaga.
Kui me lõpuks virgume, puu on murumadal,
muru puude kõrgune, kinni kasvand rada.
Siis näib õnn mäekõrgune, valu murumadal,
kui me lõpuks virgume, kõik on seljataga.

Taevas taevakõrgune, silmapiir on kauge,
lähedal on lähedus, kuni usk ei rauge.
Kuni ükskord virgume, hing on vait ja vaga,
kuni üle sirgume sest, mis seljataga.
Kui me lõpuks virgume, taevas jälle madal,
silmapiir on lähedal, elu seljataga.
Siis on madal kõrgemal, kõrge paistab madal,
kui me ükskord virgume, kõik on seljataga.

Keset ilma Ilmapuu – ta on kõrgem veelgi,
kui on valu, õnn või rõõm, tähed linnuteelgi.
Suurem kõigest ilmapuu, suurem veel kui maa,
ainult laulu sisse veel ära mahub ta
Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,
sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,
laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,
suureks õnne laulame, tähtsaks olemise.

Kui me ükskord virgume, ees on jälle algus,
seisab õites ilmapuu, okstes päiksevalgus.
Laulu sees me virgume kõrgemaks kui puu
Ilmapuuna elame, kuni laulab suu
Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,
sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,
laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,
suureks ennast laulame, suureks olemise.

Tänusõnade ytlemise kohta

Maagiline “Seitse” ehk midagi üsna isiklikku…

6.juuli 2007, 12:09 p.l. | Posted in Armastus, Blogimine, Elu, Hetked, Kivid, Maa, Meri, Raamat, Taevas, Tuli | 2 kommentaari

Sattudes juhuslikult Ramlofi blogi lugema, leidsin ootamatult oma nime 7 ohvi seas. Ja jäin päris mõttesse, kas ma leian midagi ütelda iseenda kohta, mida saaks kokku lausa 7. Mis võiks huvitapakkuda siia väikesesse maailma sattunule. Selle blogi näol on tegemist katsega kirjutada midagi, mis toetaks mind ennastki oma igapäevaelus ja ehk ka mõnda lugejat. Kas on võimalik kirjutada iseendast nii et nagu ei kirjutagi iseendast 🙂

Esiteks pean suurt sõprust kividega. Juba lapsest peale oli mul mitu istumise kivi ja hulgaliselt kaasaskantavaid ,mis mingil müstiliselt moel mu taskutest kadusid, enamasti juhtus see siis kui asjad pessu läksid. Kasvult juba suuremale minule on nii mõnigi kivi kinkinud killukese oma elujõudu ja seetõttu tundub kohati, et nad on olnud mulle arstide ja õdede eest nii mitmelgi korral.

Teiseks austan ma Tuld, kui Vaimset teenäitajat. Füüsilise tule puhastavat toimet märkasin samuti ammu. Kui juhtus mingi joogine seltskond kusagil olema ei suutnud ma tule äärest lahkuda rohkem kui mõneks minutiks. Nii oleks tahtnud minna kuhugi mujale ka, aga seal mujal hakkas kohe halb ja nii leidsin tee kiiresti lõkke juurde tagasi. Hilisematel aegade on iga süüdatud küünal või muu tuli olnud saadetud heade mõtetega.

Kolmandaks olen ma südamest tänulik Maale ja tema Armastusele, mida me sissehingame Õhu abil. Sooviks südamest, et Maa Elaks ja tunneks rõõmu oma elanikest. Olen ikka imestanud Maa kannatlikkuse üle, kuigi tundub, et temagi kannatusel on piirid ja looduskatastroofid on sõna otses mõttes inimkonna looming.

Neljandaks igatsen ma Mere Lainete järgi. Sisemaakodanikuna on see kui luksuskaup, mille eest tuleb maksta veidi kõrgemat hinda, kuid samas on see ka tarbekaup, sest ilma selleta väga pikalt olla ei saa.

Viiendaks lummab mind süsimust taevas. Me näeme valgusaastate taguseid asju, kui tihtilugu ei tule toime oma igapäevaste toimetustega 🙂

Kuuendaks on suur rõõm, et kunagi leiutati paber ja trükikunst ja et on leidnud inimesi, kes on suutnud sinna ka miskit Imelist jäädvustada. Lõpuklassides käies tundus mulle kummaline, kuidas inimene suudab rahulikult magamaminna ilma et ta poleks lugenud 200 lehekülge raamatu teksti. Veel aastaid peale kooli olin hirmus hädas kui midagi lugeda polnud, nüüd siis olen tihtilugu avastanud end pigem mõtlemas kui lugemas.

Seitsmendaks oluliseks faktiks oma elus tuleks märkida Armastuse. Igapäeva elus väljendub see läbi soojade ja sõbralike suhete ja suhtumiste. Ja vahet pole, kas Armastus elab minu suhtumises kohvitassi, väljas laulvasse lindu, vahvasse blogijasse, tuttavasse, Sõpra või Maailma üldse. Oluline on Armastuse võimalus üldse, isegi kui ma seda ei suuda koguaeg kasutada.

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.