Kus on ajatu igapäevaelus ?

6.august 2007, 11:02 e.l. | Posted in Armastus, Hetked | 1 kommentaar

Kui väga tahaks, et kõik hea oleks igavene ja kõik halb lõpeks enne kui ta alanud on. Ometi tundub vahel , et halb ei taha kuidagi lõppeda ja hea kiirustab oma minekuga. Siit edasi suundub mõte juba mõtlema, mis on igavene ja mis ajaline. Üks osa endast igatseb niivõrd püsivat head, üks osa minust justkui teab väga kindlalt , see on võimalik. Samas elan oma igapäevast elu ja niipüsivana tundunud miski on korraga lihtsalt healjuhul kena mälestus. Ja tuleb tunnistada, et seegi ajatu tunduv oli ikkagi täiesti ajaline , koos oma alguse ja lõpuga. Aga mis ometi võiks olla see Ajatu? Loetud ja kuuldud raamatutes tean vastuseid väga hästi, aga konkreetselt oma elus ? Kus on see Igavene Armastus, mis tuleb aegade alguses ja kestab aegade lõpuni ? Jah ta on siin Hetkes, praegu, aga vurades igapäevaelu toimetusi, kus on ta siis ? Suudad peatuda, on ta tõesti olemas. Ehk pole ma veel avastanud, kuidas hetke vägi võiks läbistada kõike, millel on ka algus, kestvus ja lõpp. Või haarab liikumine nii tugevalt endaga kaasa, et märkamise ja taipamise hetke lihtsalt pole.

Kuidas kiirustada seistes?