Ristikivi luuletus

21.august 2007, 5:02 p.l. | Posted in Luuletus, Tähed | 1 kommentaar

Nüüd kustub päiksehelk,mis kuldab torni tippu,

öö varmalt laotab siis ju oma musta lippu,

mis tikitud on täis kuldtähti müriaade –

silm otsib nende seast Suurt Vankrit ja Plejaade.

Miks otsib silm just neid mil pole ühtki sidet ?

hing võõras öös kui vajaks mingit pidet

Eks ühest jätkuks küll – kuid siiski kahte rada

mind kisub igatsus, ei suuda otsustada.

Suur Vanker kodutee… Seal kuskil on mu juured

Plejaadid kauge siht, mu unistused suured

Üks neist on Põhjamaa,külm härmatises särav

ja teine sume, soe on Hellasesse värav,

kus muistsed jumalad on ammu kiviks tardund

ja siiski nende ees mu süda tihti hardund..

Üks olen pikas reas, kes kahte tähte jälgind

kes palverännuteel on kannatand ja nälgind

Või kandes sõjarüüd tõi õnnetust ja hukku

ning ime varaait ta ees jäi siiski lukku.

Mis imevägi see, mis kutsus kaugest Thulest

barbaarsed rahvatõud, et osa saada luulest.

mis helises kord siin aruusrse taeva all

Mu kauge kadunud vend, mis mõtlkus mõttes tal

ikka seisan küsides, pilt tummas tähistaevas

Ja vesi vuliseb purskaevu kivist laevas.