Ärge peatage rongi, las ta sõidab…
31.oktoober 2007, 5:22 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Kohalolek, liikumine, Olemine, Teadmine, Vaimsus | Lisa kommentaarOn sügav vaikus ja tunne, et kõik liigub ümberringi tohutu kiirusega. On tunne, et Elu jookseb läbi ja mööda ja enne on mõni nähtus juba kadunud, kui teda uurida jõuab. Nagu istuks rongis, mis kihutab mööda tundmatutest majadest, kus igaühes on Elu. Aga hetkel ma istun/seisan ja lihtsalt vaatan, isegi seda rongi pole aga liikumine ümberringi on. Selles liikumises on huvi ainult vaadata. Ja vaadates tean, et kõik ,mis kaob silmapiiri taha, liigub juba minupoole seljatagant ja piisab ainult ringikeeramisest , et näha et kaugenev kihutab tohutu kiirusega lähemale. Ja tean ka et kui ma hakkan kaugenevale järele astuma, liigun ma temast hoopis kaugemale, sest siis on läheneval lihtsalt pikem maa käia. Ja niimoodi seistes on tunne, et midagi pole ei puudu ega üle, ometi on kõik puudu ja kõik ka üle. Kus tahaks kõike , samas ei taha mittemidagi. Kus kõik huvitab, kuidas samas jätab ka ükskõikseks. Ja kus võib kirjutada ja võib ka mitte…Ikka on vaikus ja ikka on tunne, et kõik liigub ümberringi tohutu kiirusega. Kust tuleb see kiirus ja miks on võimalik vaikus ? Miks on kiirus ja kust tuleb vaikus ? Ja kui olen samane kiirusega, tundub vaikus kättesaamatuna ja kui on vaikus, tundub kiirus ja liikumine liikuvat kiiresti et pean selle liikumise uurimiseks ise tiirlema. Lahkuvat silmapiiritaha saates pean lihtsalt ringikeerama, et näha teda kohe kohe saabumas “teiseltpoolt”. Nii et rong, millest tundub ,et olen mahajäänud tuleb kohe kohe nurgatagant välja ja loodetavasti tunnen ma ära saabuvas rongis ära rongi , millest just just mahajäin ….
Miks oli kellaleiutajatel kella vaja ?
25.oktoober 2007, 12:42 p.l. | Posted in Hetked | 1 kommentaarKuulsin hiljuti ühte sedalaadi mõtteavaldust. Et ok, praegu on nagu teada, et kell väga vajalik, kõik käib ajapeale, töölkäimine ja liikumine. Aga milleks oli kella vaja neil, kes kella leiutasid? Mida oli neil vaja mõõta ? Pakkusin et võiks ju kella vaja minna, et muna keeta. Sellele lisati, et munakeetmiseks loeti paar korda palvet ja oligi sobiv aeg möödas. Aga milleks ikkagi oli leiutajatele kella vaja ? Selleks et kellatornidesse miskit panna ? Miks on vaja Aega niivõrd täpselt tajuda ja määrata ? Miks on Aeg niivõrd oluline ? Ehk on täpselt Aega mõõtes saame Ajatusse ?
Ave Maria
18.oktoober 2007, 5:31 p.l. | Posted in Muusika | 1 kommentaarMitmel häälel meeste poolt lauldud…
Kus on Vee kodu ….
15.oktoober 2007, 1:15 e.l. | Posted in Elu, Hetked, Maa, Puu, Taevas, Vesi, Vihm | 3 kommentaariKus on Vee kodu? On see Taevas või Allasadav vihm . On see maapõu, mis neelab Vee alla. Või on see allikas ,kus Maa kingib Vee Maailmale. Või on see voolusäng või hoopis Meri või Ookean. Ja vesi sümbolina sümboliseerib Tundeid. Et kui Vesi on Tunded, siis kus on tunnetes allasadav vihm või maapõe neelatud taimede toit, kus on tunnetes vulisevad allikad ja ja kärestikulised jõed, mis suubuvad Merre või Ookeani. Kui tunded on Vesi, siis Veepuudus toob kaasa taimetiku ja elu kadumise ja Üleujutus kangutab lahti iga takistuse oma Teel. Ma ei tea kus on Vee kodu ja ma ei tea kus tunded end koduselt tunnevad. Kuid ometi nii tunnete puudus kui ülejääk pole just meeldiv nähtus sellele minale, kes küll kasutab tundeid, kuid üritab nendega mitte samastuda. Aga kui ma tunnen, et ma olen tunded, kui ma tunnen ,et ma olen Vesi. Siis kus on minu kodu … Igavene ringkäik…Taeva ja Maa vahel…. ?
Tsitaat
13.oktoober 2007, 1:30 p.l. | Posted in Tsitaat | Lisa kommentaarAnda inimesele korraldus saada kellekski teiseks on sama hea kui minna tema juurde korraldusega, et ta lakkaks olemast tema ise. Ent igaüks kaitseb oma isiksust ja soostub muutusega oma mõtlemises või tundmises vaid juhul, kui see muutus võib kuuluda tema vaimsesse ühtsusesse ja haakuda selle järjekestvusega.
Miguel de Unamuno “Inimeste ja rahvaste traagilisest saatusest”.
Mõtted mõteteta mõtlemisest
12.oktoober 2007, 3:59 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Mõtlemine | 1 kommentaarMulle meeldib mõtelda. Enamasti on mul ikka võimalik tuvastada, millest ma mõtlen, kuid olen tabanud end mõtlemast ka ilma mõteteta. Justkui saavad kõik mõttega teemad otsa või neid mõttega teemasid kipub nagu liiast olema ja siis see mõteteta mõtlemine tekib. Miks ma nimetan seda mõtlemiseks, kui sel nähtusel puuduvad mõtted ? Sest peale seda mõteteta mõtlemist on mõtetele tekkinud värskus ja sära ja kui üks seisund ikka mõtlemisele niimoodi mõjub võiks ta ju mõtlemisega kuidagi ikkagi seotud olla. Mulle tundub, et selle mõteteta mõtlmise ajal võetaks nagu mõtted osadeks lahti ja pandakse jälle siis kokku. Justkui “keegi ” puhuks tolmu ja korjaks prügi. Aga kes koristab neid mõtteid, kui ma mõtlen mõteteta mõtteid ?
Elu enne internetti ?
10.oktoober 2007, 11:31 p.l. | Posted in Elu, Hetked, saatus, Suhted | Lisa kommentaarSee küsimus on ilmselt mõttetu ja arusaamatu inimestele, kes ei kasuta internetti või siis kasutavad niivõrd vähe, et nende mõtlemine pole netisuhtlemisest veel mõjutatud. Kui aga netisuhtlemine, netisõpruskonnad on juba tekkinud, siis tundub paar päeva arvutiriket kummalise nähtusena. Tõsi kui looduses ringiliikuda ei tule tihtilugu netimaailm meeldegi, aga ootamatu sundpuhkus paneb mõtteid küll mõlgutama. Et mis elu see enne internetti siis ikkagi oli ? Olen ise suhelnud netikaudu nüüd juba üle 7 aasta. Ja osa sõprusringkonda reaalis on olemas tänu netisuhtlemisele. Ja kui ma mõtlen selle peale, et kui poleks netti, siis poleks ma ehk kohtunud niivõrd toredate inimestega, siis tuleb tunnistada, et kõik oleks ikka täitsa teine. Nii teine, et ega ei oskaks ettegikujutada. Isegi kui net ühelpäeval peaks kaduma ajaloo prügikasti on netisuhtlemine muutnud juba olemiseviisi. Sellise järelduse tegin siis kahepäevase sundnetipuhkuse ajal. Ja kuna elu toimub siin ja praegu võiks väita, et elu enne internetti pole minu jaoks lihtsalt enam olemas.
Kas hea on võrdne halvaga…ehk kuidas hinnata elu… ?
4.oktoober 2007, 7:11 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Tasakaal | 7 kommentaariTeen tegusid st. elan. Teised elavad samuti tehes tegusid. Tegusid juhtub igasuguseid, seda nii endal kui teistel. Nii mõnigi tegu tundub tehes heana, kuid aja kulgedest ja targemaks saades muutub üsnagi kahtlase väärusega teokeseks. Ja mõni teise tehtud esmapilgul kogetud halb tegu kasvab ajaga suureks heateoks. On ka neid, mis on ja jäävad sinna kus nad algselt on. Halb on halb ja hea on hea. Kui ma teen ühe hea teo ja ühe halva teo, et kas ma siis olen tasakaalus ? Või ütleme keegi mu lähedastest teeb mitu head tegu ja siis ühe halva. Et head peaks nagu rohkem olema, vähemalt tegude arvu silmas pidades, kuid ometi miks on halb ikkagi ülekaalus. Miks ma pean halba suuremaks kui head, miks on üks halb tegu justkui nulliks hulgaliselt häid tegusid. Ometi on nende heade tegude seas kindlasti neid, mida aeg ei muuda milleskki muuks ja see toimuv halb võib olla ajutine ja muutuda ajaga hoopis üsna heaks teoks. Ja tulemuseks on see, et oi kui keeruline on endale andestada mõnda eksimust. Veelgi keerulisemaks lähevad lood siis kui tegemist on lähedastega. Sest nende meelest hea tegu võib olla minule väga halva toimega ja nullida teise tehtud kõik eelnevad head teod. Justkui ei lähekski tahtlikult head tegemine enam arvesse ja teadvusesse vajub seisund, miks ta ometi minust ei hooli või minule halba tahab. Loodetavasti saan teada , kas ikka tegelikult tahab või ainult mulle endale tundub, et teise meelest hea on minujaoks väga paha. Öeldakse et hea võidab kurja. Aga kui ma paljude heategude kõrval näen ainult seda mõnda halba tegu ja seda nii teiste kui enda juures? Tundub küll et halb kipub juba võimutsema ja võidutsema. Ehk on lootust, et ma ükskord tüdin halba nägemast ning tähtsustamast olulisemaks kui hea ja otsustan, et aitab jamast, plats puhtaks 🙂 Teeme selle revolutsiooni siis ära, et nüüdsest märkan ja tähtsustan head rohkem kui halba ja üks heategu on vähemalt võrdne ühe halvateoga. Ja ehk saan sellest heamärkamisest ja väärtustamisest ühe trumpässa, mis “tapab” kõik ülejäänud halva ,olgu teda siis kuipalju tahes….Ja seda täiesti iseseisvalt, ilma et ma seda märkaks….
Jõulujazzi eelkaja ja mõtteid muusikast…
2.oktoober 2007, 2:15 p.l. | Posted in Mantra, Muusika | 2 kommentaariMitmekümne kontserdiga novembris-detsembris mööda Euroopat tuuritav Ladysmith Black Mambazo avab 4. detsembril Kaarli kirikus Jõulujazzi festivali kirjutab postimees
Kuulates seda muusikat ja tajudes seda mõju…tekib mõte, et kuidas ikkagi see muusika mõjub. Miks üks muusikapala sobib ühe meeleoluga ja mõni teine teistlaadse meeleseisundiga. See et muusika on midagi väga lähedast paljudele, see on teada fakt…aga mis see on mis määrab ära et ühele “mõjub” ühtesorti ja teisele teistsorti muusika. Mõni lausa toitub muusikast, mõnele on see pidupäevade hingetoit, aga millest see tuleb et ta hingetoit on ?
Kes ma olen, kui mind pole….
1.oktoober 2007, 2:43 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Tõde, Teadmine, Tuli, Tuul | 19 kommentaariIstun ja kaaslasteks Tuli ja Tuul. Mõned pilved liuglemas taevalael. Mõned linnud , keda ma ei tunne hääle järgi ära ja ei saa neid kuidagi nimetada, peavad kõnekoosolekut. Ja taamalt kostab metsast raginat, mida tundub tekitavat mingi armee ja leian, et parem on mitte minna uurima, kellest see sõjavägi koosneb. Jälgede järgi tundub nende ülekaal ilmne olevat ja vaevalt et nad mind omale sõbraks tahavad. Ja nii ma istun. Kohendan tuld ja olen. Ja korraga mind polegi. Olen samane tulega, õhuga, pilvedega ja isegi selle ragistava armeega seal kusagil kaugel. Ometi istun ma siin oma tule ääres. Kes ma siis olen , kui mind pole. Ja kes ma olen siis kui mind pole ja kes olen ma siis kui ma ei taju, et mind pole. Justkui koosneks üks mina suhetest, seostest, ajast, keskkonnast ja teine siis võib nagu käest puhaks kloppida kõigest sellest “maailma jamast” ja öelda kelmikalt “noojasiis” …. Ja kui ma neid mõlemaid näen, siis olen mina see “nägija”, veel hoopis keegi kolmas ? Targad raamatud siin kahjuks appi ei tule. Teoorias nagu kõik imelihtne. Samas praktikas teada, kes ma olen siis kui mind pole ja kui mind pole, siis kus ma olen ja kes ma olen, on hoopis midagi muud kui raamatust teooriana uurida. On ju teada, et Elu koosneb olemisest ja mitteolemisest, aga mis on minu elus olemine ja mitteolemine ja kes ma ikkagi olen, kui Mind Pole…Ja kust ma üldse tean, et mitteolemine on mitte olemine….? Ehk on see lihtsalt üks nimetus, mille võiks jätta kasutamata. Just nagu need linnud seal metsas, nad ei oma nime, kuigi olemas nad tunduvad olevat. Ometi vajab üks mina selgitusi, seletusi, nimetusi ehk siis seoseid. See mina tundub neist elavat ja elab ta justkui tolle arvel, kelle eluks on vajalik seisund -olemine ilma keegi olemata…Aga millest elab see , kes näeb neid mõlemat ?
Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.