Kes ma olen, kui mind pole….

1.oktoober 2007, 2:43 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Tõde, Teadmine, Tuli, Tuul | 19 kommentaari

Istun ja kaaslasteks Tuli ja Tuul. Mõned pilved liuglemas taevalael. Mõned linnud , keda ma ei tunne hääle järgi ära ja ei saa neid kuidagi nimetada, peavad kõnekoosolekut. Ja taamalt kostab metsast raginat, mida tundub tekitavat mingi armee ja leian, et parem on mitte minna uurima, kellest see sõjavägi koosneb. Jälgede järgi tundub nende ülekaal ilmne olevat ja vaevalt et nad mind omale sõbraks tahavad. Ja nii ma istun. Kohendan tuld ja olen. Ja korraga mind polegi. Olen samane tulega, õhuga, pilvedega ja isegi selle ragistava armeega seal kusagil kaugel. Ometi istun ma siin oma tule ääres. Kes ma siis olen , kui mind pole. Ja kes ma olen siis kui mind pole ja kes olen ma siis kui ma ei taju, et mind pole. Justkui koosneks üks mina suhetest, seostest, ajast, keskkonnast ja teine siis võib nagu käest puhaks kloppida kõigest sellest “maailma jamast” ja öelda kelmikalt “noojasiis” …. Ja kui ma neid mõlemaid näen, siis olen mina see “nägija”, veel hoopis keegi kolmas ? Targad raamatud siin kahjuks appi ei tule. Teoorias nagu kõik imelihtne. Samas praktikas teada, kes ma olen siis kui mind pole ja kui mind pole, siis kus ma olen ja kes ma olen, on hoopis midagi muud kui raamatust teooriana uurida. On ju teada, et Elu koosneb olemisest ja mitteolemisest, aga mis on minu elus olemine ja mitteolemine ja kes ma ikkagi olen, kui Mind Pole…Ja kust ma üldse tean, et mitteolemine on mitte olemine….? Ehk on see lihtsalt üks nimetus, mille võiks jätta kasutamata. Just nagu need linnud seal metsas, nad ei oma nime, kuigi olemas nad tunduvad olevat. Ometi vajab üks mina selgitusi, seletusi, nimetusi ehk siis seoseid. See mina tundub neist elavat ja elab ta justkui tolle arvel, kelle eluks on vajalik seisund -olemine ilma keegi olemata…Aga millest elab see , kes näeb neid mõlemat ?

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.