Ärge peatage rongi, las ta sõidab…

31.oktoober 2007, 5:22 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Kohalolek, liikumine, Olemine, Teadmine, Vaimsus | Lisa kommentaar

On sügav vaikus ja tunne, et kõik liigub ümberringi tohutu kiirusega. On tunne, et Elu jookseb läbi ja mööda ja enne on mõni nähtus juba kadunud, kui teda uurida jõuab. Nagu istuks rongis, mis kihutab mööda tundmatutest majadest, kus igaühes on Elu. Aga hetkel ma istun/seisan ja lihtsalt vaatan, isegi seda rongi pole aga liikumine ümberringi on. Selles liikumises on huvi ainult vaadata. Ja vaadates tean, et kõik ,mis kaob silmapiiri taha, liigub juba minupoole seljatagant ja piisab ainult ringikeeramisest , et näha et kaugenev kihutab tohutu kiirusega lähemale. Ja tean ka et kui ma hakkan kaugenevale järele astuma, liigun ma temast hoopis kaugemale, sest siis on läheneval lihtsalt pikem maa käia. Ja niimoodi seistes on tunne, et midagi pole ei puudu ega üle, ometi on kõik puudu ja kõik ka üle. Kus tahaks kõike , samas ei taha mittemidagi. Kus kõik huvitab, kuidas samas jätab ka ükskõikseks. Ja kus võib kirjutada ja võib ka mitte…Ikka on vaikus ja ikka on tunne, et kõik liigub ümberringi tohutu kiirusega. Kust tuleb see kiirus ja miks on võimalik vaikus ? Miks on kiirus ja kust tuleb vaikus ? Ja kui olen samane kiirusega, tundub vaikus kättesaamatuna ja kui on vaikus, tundub kiirus ja liikumine liikuvat kiiresti et pean selle liikumise uurimiseks ise tiirlema. Lahkuvat silmapiiritaha saates pean lihtsalt ringikeerama, et näha teda kohe kohe saabumas “teiseltpoolt”. Nii et rong, millest tundub ,et olen mahajäänud tuleb kohe kohe nurgatagant välja ja loodetavasti tunnen ma ära saabuvas rongis ära rongi , millest just just mahajäin ….

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.