Ma kõnnin mööda libetat teed….

14.november 2007, 3:10 p.l. | Posted in eetika, Elu, Hing, Ilm, Muusika, Talv | 3 kommentaari

Kui hästi läheb, siis üsna mitu kuud kõnnin. Mida teha vanarahva soovitusega, et libedale teele minekust tuleb hoiduda ? Ma ei saa ju, tahan või mitte, väljas tuleb käia, ka libedaga. Nii, et jagan saatust kõigi talviste liiklejatega. On kunagi olnud vanad head ajad, kus libedaga sai kodus olla ja polnud vaja libedale teele minna. Aga olud on muutunud. Tundub et meil tuleb lihtsalt õppida libedal teel käima. Mõni murrab oma kondid, aga suurem osa ehk õpib ära. Ehk ma isegi õpin. Kuigi kukutud on libedaga küll. Ja pärast kukkumist selgub, et kas saab edasi harjutada libedust või siis tuleb kodus rahulikult eluülejärgi mõelda, kuidas sellele libedusega siis ikkagi on. Autodele nõutakse talvekumme, aga inimene, see võib rahulikult libedaga käia kuidas tahab. Ja kes ütleb, kus on mu hingeelus libe tee ja kas peaksin libedaga käimaõppima, lootuses et ehk ma ei murdu hingeliselt või ehk hoiduma libedale teele minekust. Kus on hinge “talvekummid” , et ikka Teel püsiks ?

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.