Secret Garden – Dreamcatcher

17.detsember 2007, 11:38 p.l. | Posted in Muusika, Uni, video | Lisa kommentaar

Elu Seemnetest

17.detsember 2007, 6:56 p.l. | Posted in Elu, Helisev Elu, Ise, kasvamine, Seeme, Teadmine, Tee | 6 kommentaari

Südamenaeratuse blogis on jutt Terve Elu seemnetest. Iga seeme, mille paneme mulda, tegelikult ju sureb. Sureb ühe suurema elu nimel, mis temas endas on koguaeg olemas. Kogu tamm on tammetõrus. Kuid tõru peab surema, et tamm saaks sündida ja kasvada. Ka inimene on Elu Seeme. Sureme enne surma, et olla see kes me oleme. Tammetõru surm on Tamme sünd. Seemne surm on seemnesoleva sünd. Ja Tamm sureb kord, elades samal ajal edasi Tõrudes, milles on võimalus kasvada Tammeks …Eluring, pidevas kadumises ja ilmnemises ja selle keskel kasvab Ise, teadvus, kes saab ärgata, et ta on koguaegolemas ja pole sõltuv kaduvast ja sündivast ringist…Olen elu, mis kehastub seemnesse ja seemne surres lähen üle teise ilmnemisvormi.

Rõõmu Tee ülistuseks

17.detsember 2007, 6:26 p.l. | Posted in Rõõm, Teadmine, Tee, Tsitaat | Lisa kommentaar

Valguskandja blogis üks pikk lugu Rõõmu teest ja Rõõmus olemisest. Iga inimene väärtustab rõõmu, kuid kui juba on astutud samme, et kurbus ja rahulolematus on kaaslasteks, kuidas leida sellest väljapääsu. Kuidas leida jõudu öelda, et tänasest märkan rõõmsat, ilusat , head ja tähtsustan neid oma elus. ja et kõik muu on ka olemas, kuid ma ei hoia neid oma teadvuses ? Need kes on juba rõõmuteel, nad on selle sammu ärateinud. Aga on neid, kelle jaoks tundub rõõmu ja õnne tee niivõrd kaugena ja iseenda olukord tundub kui viletsuse rada…Aga kui juba Rõõm ja Õnn on üldse tajutavad, siis on nad juba iseendas ka olemas. Sellel hetkel kui ma märkan Sinu Rõõmu, olengi ma Rõõm, tõsi imeväikeseks hetkeks ja üldisesse olemisse ei pruugi ta tuua muud kui kurbust, sest tundub et näed tema on rõõmus….aga mina … Aga esimene sammu igal teel on märkamine, et teises on miskit, mis minus puudub. Kui samal ajal kui ma märkan seda sinus, on see juba ka minus. Nüüd on vaja otsust, et seda märgatut ikka enam ja enam märgata. Et see muutukski mu olemiseviisiks ja elamise sisuks.  Ja siin mõned tsitaadi viidatud blogist.

On tahte tee, on võitluse tee ning ka rõõmu ja kaastunde tee. Rõõm on sisemine heli, milles võid heliseda kogu päeva…

Teadke, et teile näidatakse alati teie järgmist sammu; see on midagi, mis lihtsalt tuleb teile pähe ning mis tundub iseenesestmõistetav, lihtne ja rõõmus.

Teil tuleb aga õppida eristama tõeliselt mõjuvõimsaid ning valgustatud inimesi nendest, kes ainult väe rüüd kannavad. See oskus aitab sind edasi rõõmu teekonnal, sest aitab sul ühtlasi aru saada ka omaenese väärtusest…. 

Isegi kui inimesed räägivad sügavmõttelisi sõnu ning vestlevad tarkadest asjadest, kuid kui sa, viibides nende seltskonnas, ei tunna end tõstetuna või avarduvana – justkui oleksid saavutanud juurdepääsu omaenda olemuse sügavamale tasandile – , siis pole sa kogenud tõelist väge….

Olen talveune usku

17.detsember 2007, 5:52 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Talv, Uni | Lisa kommentaar

Juba mitu päeva on tunne, et midagi olulist on jäänud siin kahesilmavahele. Ja seda juba ammu ammu. Kusagil on tehtud valikuid, kus talveuni on jäänud väljaarendamata. Ma viimastel aegadel avastanud, et ma hakkan muutuma usklikuks ja usun vääramatult talveune vajalikkust. Vanasti elu rehielamus võis  üsnagi unise tempoga kulgeda. Vähene valgus kasutati ära hädavajaliku tegemiseks. Teekond tööle ja koju kestis heal juhul mõne sekundi ja pikkuseks mõned meetrid. Milline aja ja energia kokkuhoid! Aga nad ei astunud viimast sammu oma elus, nad ei määratlenud korralikult uneusku, oma rituaalide ja toimingutega.

Märkan, et siin praeguses hetkes vajaks ma rütmide vahetust. Ühiskond tundub taguvat rütmi, et nii  nagu suvel nii ka talvel. Autod peaksid saama kimada samade kiirustega, teekonda ei tohiks kuidagi takistada libedus, pori ja segavad nähtused nagu udu ja vihm/lörts. Kuidagi keeruline on rütmist väljas olla. Ehk peaks inimkond ikkagi läbitegema ka talveune usku olemise faasi . Et piirkondades kus vähe valgust, kuulutakse välja täiesti ametlikult talveuni. Mulle isiklikult tundub, et mu keha oleks sellise talveune perioodiga ikka väga rahul. Ja poleks vaja ühildada oma sisemist rütmi ümbritsevas keskkonnas ( ühiskonnas) toodetud rütmiga.

Talveune pooldajad aga vaevalt kunagi ühinevad mujal kui unes. Nad lihtsalt on liiga unised seismaks aktiivselt oma uneusu vajaduste eest. Nad kasutavad igat võimalikku ajaühikut oma vajaduse rahuldamiseks. Niisiis olen talveune usku ja ehk on mul  on vabadus oma usulisi vajadusi rahuldada. Uneusu Püha Koda on nagunii juba kodus olemas. Polegi muud kui teadvustada oma kalduvus ja võtta vastu uneusus esinevad sakramendid. Ka unes on Tee.

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.