veebruar | 2009

Ma olen Maa

23.veebruar 2009, 7:58 p.l. | Posted in Maa | Lisa kommentaar

Ma olen Maa. Nähes Maa ilu, avastan Ennast. Avastan seda, et Ma olengi Maa. Lihtsalt hetkel elan Ma inimese kehas, aga tegelikult on Maa alati Ma. Ja see keha on seeme kasvamiseks. Iga iga kasvamine nõuab aega, võimlusi, head keskkonda. Milline on see Aeg ja vajalik Keskond, et Ma-st saaks Maa. Elus teadvus….

Elu Lugu

23.veebruar 2009, 7:32 p.l. | Posted in Elu, Eluring, foto | Lisa kommentaar

Ma pean Elust Lugu. Ja seeongi elulugu. Ühiskonda huvitab teatud lugu Elust. Ajaline kronoloogia ja märgid sellest, et midagi on ikka omandatud ja õpitud. Ometi on olemas üks tõeline, Minu Elu Lugu. See on lugupidamine Elust. See on kõik see ,mida märkan, millele panen tähed külge ja mis omavad minujaoks tähendust. On võimalik, et üks osa oma Elu Loo pidamisest saab ka osaks teistele. Ja siis see kingitud Elu Lugu saab juba igaühe oma Looks. Oma Elu Looks.

Antud videos on kasutatud fotograaf Edward Sheriff Curtise Elu Loo pilte, teistest Elu lugudest

Richard Clayderman – Feelings

23.veebruar 2009, 6:58 p.l. | Posted in Armastus | 1 kommentaar

Ma hingan. Hingan iga hingetõmbega sisse hingust. Tunnet, millele olen hääles. Kõik vajaminevad tunded on ühe minu hingetõmbe kaugusel. Miks aga aegajalt valin sobimatut sissehingamiseks….ei tea. Ometi on kõik sobivad tundeseisundid ainult ühe hingetõmbe kaugusel. Kui ma ütlen ,et mind keegi ei armasta, siis ma valetan. Sest Maa armastust hingan koguaeg sisse. Õhk on Maa armastus. Isegi siis kui olen selle õhu suutnud ärasaastada oma väljahingatavaga, armastab Maa koguaeg. Loodetavasti ei jää see armastus ühepoolseks ja kunagi suudan samasuguse Armastusega Armastada kõike siin maailmas.

Leila Miller&Ilona Aasvere – Väljas on veebruar täna

23.veebruar 2009, 6:48 p.l. | Posted in Laul | Lisa kommentaar

Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud.

Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ning vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.
Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.