Üks hingus

16.jaanuar 2010, 3:19 e.l. | Posted in Elu, Vaimsus | 3 kommentaari

One spirit
In the dark
Like a candle
Wavers

Many spirits
Joined as one
Burn with the power
Of the blazing sun

There is strength in
Community
A circle empowering
You and me

The circle binds
Yet sets us free
In the Goddess name
So mote it be

One spirit
In the dark
Like a candle
Wavers

Many spirits
Joined as one
Burn with the power
Of the blazing sun

There is strength in
Community
A circle empowering
You and me

The circle binds
Yet sets us free
In the Goddess name
So mote it be

One spirit
In the dark
Like a candle
Wavers

Many spirits
Joined as one
Burn with the power
Of the blazing sun

There is strength in
Community
A circle empowering
You and me

The circle binds
Yet sets us free
In the Goddess name
So mote it be

One spirit
In the dark
Like a candle
Wavers

Many spirits
Joined as one
Burn with the power
Of the blazing sun

There is strength in
Community
A circle empowering
You and me

The circle binds
Yet sets us free
In the Goddess name
So mote it be

One spirit
In the dark
Like a candle
Wavers

Many spirits
Joined as one
Burn with the power
Of the blazing sun

There is strength in
Community
A circle empowering
You and me

The circle binds
Yet sets us free
In the Goddess name
So mote it be

One spirit
In the dark
Like a candle
Wavers

Many spirits
Joined as one
Burn with the power
Of the blazing sun

There is strength in
Community
A circle empowering
You and me

The circle binds
Yet sets us free
In the Goddess name
So mote it be 

Advertisements

3 kommentaari »

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

  1. Tere,

    Ma olen siinses blogis käinud ja lugenud juba oma jaoks tükk aega, üle aasta. Mulle on väga hakanud sissekanded meeldima, sissekannete sõnum, nende mitte nii väga jutustamine, kuivõrd rohkem sissekannete kaudud ütlemine. ma väga soovin teada, kes on see inimene, kes neid siia kirjutab, kelle blogi see on. Ma ei soovi romantilist laadi tutvust 🙂 lihtsalt … selliseid rikkalikke mõttekilde leiab harva, ning vahel oleks mõnus mõistust teritada vaja.

  2. Isik, kes juhtumisi seda blogi peab, kirjutab vajunime all sellepärast, et leiab et on sõnu, mis ei kuule mitte yhelegi isikule. Isik küll väljendab, kui oluline on ikka sõnum. Ja see isik ka teab, et juhul kui tähelepanu läheb sõnumilt isikule, on sõnum kadunud ja kogu pingutus mõtetu. Ja seepärast kirjutab ta suvalise nime all. Samuti teab kirjutav blogipidaja seda, et tema isiku eluviisis pole midagi järgimisväärset, küll aga edastatud sõnum võib lugejal aidata leida iseennast. Nii sobivuse kui sobimatuse korral toimub äratundmine iseendas. Aga iseenda leidmisel on oluline hoida tähelepanu iseendas oleval allikal ja äratundmisel, kui huvi hakkab äratama mõni väline isik on jällegi iseenda leidmise teelt maha astutud mingiks ajaks. Nii et veel üks põhjus kirjutada, nagu kirjutatud on.

  3. Kord sattusid vastamisi inimene A – neid oli paljum – ja inimene K. Mitte just päris vastamisi, sest nende vahele jäi õnnetul kombel kerjus (I Mo 1-27 Jumala näo järgi lõi ta tema), kellele in.A selle, mis tal oli, andis (viimse veeringu) ja in.K selle,mis temal oli, annetas (l% aastapalgast, et “ma nimetan seda usu nõrkuseks”).
    Vaene kerjus vaatas oma roostetanud oliivikonservist plekktoosi. Ta ei julgenud seda puutudagi. Tal tuli valida, sest neid oliive, mis toosist keegi söönud oli, kasvatas samuti Jumala näo järgi loodud inimese esiema, kes kord võidis juukseid õliga kerjusel,’kellel ei olnud midagi peale andmise tahtmise.
    Kerjus pidi valima, et oma esiema pisaraid lunastada (Mt. 5-4 Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse). Kerjus ei saanudki muud moodi valida (Mt 5-14.. ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele) kui antud veeringut, mille eest osta õli lampi, mille valguses lugeda: Mt 5-39 Aga mina ütlen teile: “Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, siis keera talle ka teine ette!”
    Valida küll kerjus võis, ent kuidas kätte saada usunõrkuse juurele annetatud („Et Isa teilegi teie nõdra usu läbi jumaliku tarkuse valgust annetaks”) rahavahetajate laudu koormanute alt seda lampi, mis vaka alla maetud oli — seda veeringut.
    Kerjus siiski valis — meenutades, et antakse jäägitult, annetatakse jäägiga (Mt 7-29 ..sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nönda nagu nende kirjatundjad) Mt 7-7 Paluge, ja teile antakse (mitte, et annetatakse), otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.
    Siis vajus kerjus sügavaisse mõtteisse ja kui ta ärkas, oli ta ümber ere päikesepaiste ja maani valgetes rüüdes tõmmuks päevitunud inimesed, kes ärevalt ja teda pingsa hirmuga ümbritsesid, (Lk 24-18 “Sina vist üksi oled.., ..mis neil päevil seal on sündinud?”).
    Kadunud olid ligane trepialune, kus määrdunud madratsiräbalad teda varjata püüdsid. Kerjus oli sageli itsitanud endamisi, et inimeste ja loomade osalusel reostatud võimalik olnud magamisase vajus talle mingit seletamatut püüdu väljendades peale kaitset pakkudes. Sooja olu pidi ta madratsikuhilasse ise tekitama ja see rakurss diskursuses ajaski teda naerma rohkem kui sageli väljakannatamatult piinav üksijäetuse ning sealt edasi üksi olla tahtmise olukord. Ta mõistatas sageli värsket õhku ahmides mõnda rämpsunurka tõstes, et miks oli üldse see prahihunnik siia jäänud, et miks polnud teda siit välja pekstud? Kerjusele meeldis vahel enesehaletsuse keerdkäikudes seigeldes arvata, kas tema kunagised tuttavad olid sõbrad või juhuslikud möödanikud? Oli ju kunagi aeg ja ruum, kus ta igatses koju jõuda, et suudelda naist, tunda end vajalikuna? Kas oligi? Ehk ilgelt määrdunud prahikoorem ta peal eraldas tema enda kehasoojuse mõjul vingu, mis tekitas narkouima sarnast illusiooni olematust mälestusest?
    Tõustes hoone varemete katusele, vaatas ta tähistaevasse, kus võis teel kuskile olla veel ta kuidagi koospüsiva keha mälu impulsside nii keemilisi kui ka elektromagneetiliste vibratsioonide jäänuseid. Ta lootis, et ehk on, et koos tema kadumisega jäävad need temast sõltumatult eraldunud saadetised kestma – vähemalt lahustumiseni segipaisatud aatomite virvarris. Hetkeks välgatas langeva komeedi särav triip ta masenduse seinte vahel ja kerjuse muhklikud käed haarasid kõikuvast barjäärist, mille vastu kunagi võis toetuda kaunis neidis, oodates imetleva kaaslase ulatatavat lilleõit. Nüüd osutus langeva tähe sära vaid lühiajaliseks pilguks, mis enam ei sisaldanud sõnumit.
    End narriks sõimates, et oli järele andnud tagasitegemise soovis lastes siit kõrgelt peale maailmale, millega sideme oli ta ammu kaotanud, kohendas ta nartse enda varjuks tagasi ning soovis kukkuda, mitte minna endisesse asusse. Siiski oli ta sekund enne tundnud juba tuttavat mõtete täielikku kadu, vasaku kehapoole tuimaks muutumist, silmade keerlemist ja detsentrimist koos kerge valuga kuklas ja keele kangestumist ning see võis olla vaid järjekordne insult, mis seekord tõotas lõplikku võitu olemasolu üle, sest matsu ta ei tundnud.
    Keegi oli tema kaela pealt katsunud pulssi. Veel oli tunda sõrmede puudutuse närvilikku ootust ja kerjuse esimene mõttevirve oligi, et mis neil päevil seal oli sündinud? Lamades kuumal liival kerjus nihutas end teravate kivitükkide pealt pisut leevendust otsides ja kuskilt tuli teine mõte, et tõmmudes nägudes silmad meenutasid talle millegipärast öiseid tähtede müriaade, mille seest ta kerjuseks saades oli otsinud sõprust, sõpru mõnel sätendaval punktil, mida ta kahe sõrme vahele seades kujutles olemaks avaus “sina vist üksi oled” metafüüsisest pääsemiseks. See üks aga astus seni teda päikese eest varjanult kõrvale ning kerjus pimestunult tahtis tõusta vaatama, mis on juhtunud ja kus ta ikkagi on. Teda katnud valge palakas vajus rinnalt ning ta kahmas selle jälle kätte, sest midagi selle all ei paistnud olevat.
    Ta hoidis tükk aega silmi kinni, et saavutada mingigi korrastatus oma peas, mis näis kui ajus lahustanud neuronite segadik, mis ähvardas kanduda närviniite pidi ta valutavate ihuliikmeteni. Ähmane taju kord selgines, siis jälle virvendas, ent kui ta jõudis varvasteni, siis valul sai nagu tee otsa ja keha tundus kerge, õhkutõusvana ning energiast täidetuna. Seisjad vist tabasid muutust ning lamaja vaatas esiti õuduga neile järele, aga siis taipas, et talle pakuti omaette olemist, sest salkkond istus lõkke äärde seljaga tema poole. Ta keeras parajalt lahmaka kareda riide oskamatusest muhisedes endale kuidagi ümber ja astus teravate kivinukkide vahel rada otsides leele lähemale. See polnud tõesti tavaline lõke, vaid toidu valmistamise traditsiooniline kividest laotud tilluke kabel, mille peale sai asetada katla või lihavardad. Kust tuli talle mõte, et kätt südamele pannult ja kergelt kummardudes aupaklikkust näidates võib ta saada loa istujate seltsi tulla, aga keegi seda talle kutsuvalt viibates osutas.
    Tuulevaikus näis olevat rohkem üldine liikumatus. Harvad küpressid rohulappide keskel ja tarnad liivaluidete vahel aimusid maalituina ta lõpmatuse teisest otsast imbuvate mälestuskildude uidudes. Vist oli ta siin kord viibinud või jällegi kujutles vaid, et tema keha mäletas teistsugust õhustikku, lõhnapuketti, tundepuuteid ja tajukogumeid. Muud keskkonda talle silmnägemises ei olnud antud ning kerjus tundis tahtmist aega kas edasi või tagasi kerida. Sellist asjade kulgu näisid kolde ümber istujad samuti mõistvat ning nende silmades värelenud hirm vajas lahendust. Üks, kes võis olla salga liider, pöördus siis kõrbest leitu poole ja küsis, et kas teda on röövitud ja kui, siis miks ta elama jäetud on. Lisades, et tavaliselt kustutatakse kõik kallaletungi jäljed sootumaks. Kerjus vaatas oma käsi, palaka all keha ja imestas, et justkui on tema oma, aga tõesti polnud tal ühtki identimist võimaldavat eset ja ka eristus ta järsult oma päevitumata naha poolest. Talle ähmastus midagi talle olulist, kallist ning kobades otsivalt kaela ümber, ei leidnud ta täiskullast sõrmust keti otsas, mida ta oli abielludes saanud sõrme ning üksi jäädes vaid kaelas kandnud. Kust tuli see mälestus ja miks nii tungivalt, et ta vaatas kui süüdistavalt teiste suunas.
    Oligi nii, kuid üks meestest tõusis, võttis kerjuse lamamiskohast midagi maast ning tagasi jõudes laskis keti ja sõrmuse kerjusele sülle kukkuda ja istudes pesi liivaga käsi, nagu puhastades end või tahtes maandada tekkinud pinget. Kerjus muigas, pakkudes kuldeset tassi vee eest. Talle oli korraga selgeks saanud, et ajus tukslev fraas “sina vist oled üksi” on tegelik ots, lõpp fraasi “mis neil päevil seal on sündinud?” küsimärgile, millel pole enam tähendust.
    Kerjus siiski ka muigas, pakkudes kulda vee eest, mis talle ei olnud sel hetkel elu sümbol, oli kulla aseaine. See pakkumine asendas hirmu alguses lõbu, ent siis raevulaadse ebakindlusega, et nad ei teadnud, mida ette võtta neile ootamatult seltsi tekkinuga. Pisuke silmadevälgutamine päädiski palutud tassitäie veega, mille vastu keelduti võtmast kulda. Kerjus pani siis oma talismaniks kujunenud eseme sülle, olgugi kullast, mille väärtus polnud enam kullas, vaid mälestuskillu ringis, otsata ja lõputa, isegi alguseta, igavikulisuses. Joonud vee, tänanud ja juba kavatsedes tõusta ja minna, kerjus taipas äkki, et tema staatus polnud muutunud, ta oli jäänud kerjuseks, kes ainult palub almust ja teab seejuures, et kui ka ta oleks annetuse eest võimeline maksma, siis andja või annetaja tajub alateadvuslikult vahet ning ei saagi tahta, veel enam – ei saagi nõuda mingit tasu oma anni eest. See tõdemus pani kerjuse võbisema, pani soovima leida minevikust aega, millesse ta oli ise end pannud. Kas oli ise? Kui mitte, siis tekiks kohe riive tema identiteedisse ja see hakkas talle vastu. Siis kes või mis sundis teda tunnistama almusepaluja olemust, abituse ja lõpuks ka abi saamatuse, saadamatuse vältimatust. Mida ta oli sellist teinud, et tavalisuse raamidest ei kujunenud aja lugu, ei lükatud ka hauda kinni vaid see oli ikka veel avali.
    Politseinik asetas tema arvates hingetu keha rinnale risti verised käed ning et ta oli üksi, siis luges palve. Ta oli tundnud seda inimest vist harjumiseks terve igaviku. Oli vestelnud temaga ja pakkunud leiba, kuid ta kartis salamisi seda edaspidist koputust, mis võis järgneda, võis ka mitte – sestap politseinik ei riskinud, jäädes oma tööülesannete piiresse. Ta arvas teadvat, et tema ees lamav keha ehk jõudis mingis talle tundmatus seisundis lõpmatuse teise otsa, kuid see polnud enam tema võimuses arutlemise alla võtta, tuli lihtsalt tõdeda. Politseinik kirjutas märkmikku arvatava lahkunu nime, mida ta oli kuulnud teda ise nimetavat. Kas see oli päris nimi, ta ei võtnud ka huvituda. Parem oligi. Tööpäev oli ammu õhtusse jõudnud, kodu ootas ja ta oli seda kodutunnet kandnud kogu päeva endaga kaasas kui turvakilpi – ka samaste juhtumite üle kurvastust tundmata – kaitseks enda elust mööduva vastu. Just vastu, põhjendades alati sellist käitumist andmise fenomeniga – asja jäägitu lõpetamisega.
    Kui eemalduvad sammud kustusid ja peagi pidid asenduma koroneriauto mürinaga, siis kergitas liikumatu keha end äkki ning isegi tõusis istuli ja vaatas imestunult ringi. Laibaauto keeras küll tänaval, aga ikkagi istuvast inimesest vaevaga mööda ning kerjus suutis komberdades trepile istudes pomiseda, et ta pole midagi näinud. Koristajad lõid lõpuks käega ning teatasid valehäirest. Kerjus jäi jälle üksi ja läks tuttavat tühja tänavaäärt pidi oma varjualusesse, kus nüüd valitses aga tühjus – kaltsuhunnik oli kadunud või leidnud uue omaniku. Öö oli saabumas ja võis isegi kraad külma tulla. Külmumissurm oli tema teada magusaim surm, tundetuim ja illusioonideta. Ent tal oli veel dilemma lahendada vaja ning see tung oli võimas, sisendiline ning koputamise nõudega avamiseks. See oli kui teise põse ette keeramise teisendväljend. Sest ta oli ise enda põse peale löönud, lohutuseks, et keegi teine seda polnud söandanud teha.
    Nüüd sammus ta otsustavalt, mis oli üllatav tunne ta sisemuses, korjanduskarpi otsima. Kirik oli sama pooltühi ja vaikne. Vaid inimene A sammus ukse poole talle vastu, peatus, pöördus ümber nagu kaheldes, kas ta ikka tuli – kust tuli. Kerjuse raske kandam vajas maha panemist ja ta möödus inimesest A ning vaatas liuda enda ees, kus olidki mõned veeringud, mida arvas, et neid seal ei ole. Inimene K nägi, peatus ja lausus üsna vaikselt, et õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. See oligi vajalik päästik, mis kerjuse teda rõhunud staatusest välja aitas ja ta ütles sama vaikse häälega, et Isa teilegi teie nõdra usu läbi jumaliku tarkuse valgust annetaks ning asetas liuale veeringute juurde oma kullast esemed kui süüdatud lambi tema järgmisel viimasel sammul.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.

%d bloggers like this: