Pühadest ja pühadusest

21.detsember 2007, 6:58 p.l. | Posted in Aeg, Elu, Hetked, Hing, Ilm, Päev, pööripäev, Püha, Tee, Valgus | Lisa kommentaar

Kas püha on Püha ? Pidupäevi nimetatakse pühadeks. Kuid kas pühad on ka mulle Pühad. Kas pühad on midagi erilist mu hinges, annan ma neile mingi erilise tähenduse ? Kinnitan ma pühale Tähe öldes, et see on mulle tähtis ? Ma olen sündinud ja inimesed, kes siinkandis elanud on tähistanud teatud päevi juba ammu enne. Nii vabal tahtel kui pealesunnitult. Loodetavasti on need päevad neile ka midagi tähendanud peale selle, et saab vähekene tööst hinge tõmmata. Kui oleks võimalik kustutada kõik pühad, mida enne on tähistatud, et mis päevad ma siis valiks. Kas rõõmustan vihma ja tormipühade üle ? Jälgiks ma Kuud ja Päikest. Ehk tähistaks ma Kuu ilmumist taevasse ja Täiskuu säravat väge öös. Või rõõmustaks ma Päikese teekonna üle, kes käib teatud ajal kõrgemalt kui öine Kuu ja aegadel kus Kuu kõrgemal tiirutab kogun jõudu järgmiseks rõõmupühaks. Ehk ma rõõmustaks südamest kui märkaks, et Päikese teekonna allakäik on peatunud ja et päev enam lühemaks ei lähe. Ma ei saa kunagi teada, mida ma peaks tähtsaks siis, kui enne mind poleks keegi midagi tähendanud Tähega ja pidanud pühaks. Ja ma ei tea sedagi, kas ma tähistan midagi seetõttu, et see on mulle oluline või seetõttu et enne mind on ka nii tehtud ja ju selles kõiges ikka mingi iva on. Mis tähe ma peaksin panema Pööripäevale ja Jõuludele ja kas ma võin selle tähe panemata jätta, kui ma leian oma südames, et seal on tühjus. Mis on minu Püha Päev, millel Hinges oma Pühakoda ?

Loreena McKennitt “Full Circle”

20.detsember 2007, 4:41 p.l. | Posted in Aeg, Hetked, Muusika, video | Lisa kommentaar

Stars were falling deep in the darkness
as prayers rose softly, petals at dawn
And as I listened, your voice seemed so clear
so calmly you were calling your god

Somewhere the sun rose, o’er dunes in the desert
such was the stillness, I ne’er felt before
Was this the question, pulling, pulling, pulling you
in your heart, in your soul, did you find rest there?

Elsewhere a snowfall, the first in the winter
covered the ground as the bells filled the air
You in your robes sang, calling, calling, calling him
in your heart, in your soul, did you find peace there?

Mida õppida Lilledelt ?

15.detsember 2007, 11:32 p.l. | Posted in Aeg, Elu, Hetked, Lill, Sügis, Talv, video | 1 kommentaar

Mida ma saaksin õppida lilledelt. Ehk seda, et kasvada saab siis kui saab. Et on vaja Kevadet, et on vaja Soojust, et on vaja pinnast ja et on vaja Ennast. Et kasvamist ei saa kiirendada ega seda mahasuruda. Et õis puhkeb siis kui ta puhkeda saab. Ja et kui aeg on otsas, siis tuleb vaheaeg. Puhkepaus. Ja kui puhkus , siis tuleb puhata. Aga kas minul on sügisel Sügis ja talvel Talv. Kus on puhkepaus, mille järel sobiva keskkonna korral ma kasvan, kinkida maailmale oma “lilleõis”  , et siis jälle minna jõudu koguma.

Elu suures liivakastis.

10.detsember 2007, 9:42 e.l. | Posted in Aeg, Hetked, Olemine | Lisa kommentaar

Selles hetkes on kõik. Kogu mu ajastuid elatud elu ja ka kõik elamata ajastud.  Kõik kukkumised ja tõusud, nii need mis olnud, kui need mis tulevad. Olen justkui liivakell, milles kaudu kõik olnu voolab voolab siia, seguneb olematuga, et siis jälle olnuks saada. Ja see liivakell justkui voolaks korraga kahtepidi. Siin mateerias tundub, et tõstan justkui ühest liivakastist teise liiva. Ja ühes jääks nagu vähemaks ja teises peaks siis nagu kasvama. Elukogemuse liivakellas aga korraga nii tuleb juurde kui kaob. Nagu puu neelab endasse nii Päikesevalguse kui oma minevikust  (lehtedest) loodud mulla, selleks et kasvada.  Nii neelab see hetk siin, kogu mu kogemuse – mineviku ja veel Elamata Elu Valguse. Liivakella mõlemast otsast voolab liiva selles hetkes siin. Elamata Elu valgusest saab läbielatud kogemus, mis omakorda liigub Elamata Elu Valguse poole. Tundub, et Elatud ja Elamata elu on kaks erinevat nähtust, kuid tegelikult liivakella mõlemad otsad on omavahel ühendatud. Sest olemasolu seisukohalt on täiesti ükskõik, kas ma juba olen miskit äraelanud või see seisab mul veel ees. Elu liivakast on tervik, kuigi mulle tundub, et tõstan liiva ühest kastist teise..

Lahkunud muusiku meenutuseks ( Robirohi)

9.detsember 2007, 9:08 p.l. | Posted in Aeg, Armastus, Elu, Kohalolek, Laul, Muusika, Surm, video | Lisa kommentaar

Mõnest inimesest saame teada tagantjärgi, et ta elas , oli Looja ja siis lahkus. Lahkus nii, et seda märgati. Kummaline on see elu. Kui poleks uudistes avariid ,kus sai surma just selle ansambli mängija, siis oleks sellest ansamblist teadasaamine ilmselt veninud. Olen ma ju selline tubane muusikakuulaja. Kontsert on minu jaoks liiga rahvarohke üritus.

Iga päev on kingitus. Iga kohtumine on kingitus. Ja kingitustega on ikka nii, et neid ju ette planeerida ei saa….

Ja siin omamoodi testament, kuulake neid sõnu ….

“Igal päeval tuleb vastaseista kurjale; Igapäeval tuleb ikka jälle vastuseista kurjale ”

Kerget minekut talle ja olemise jõudu siiajääjatele!

Kodulehekülg

Kes teeb ajast lumepalle….?

6.detsember 2007, 7:06 p.l. | Posted in Aeg, Elu, Hetked | Lisa kommentaar

Olen avastanud, et keegi mängib ajaga. Kas olen see ma ise või tehakse seda minu tahtest sõltumatul ? Ei oska öelda. Seda on ka enne ette tulnud, et mõni aeg venib ja tundub et ühes minutis on 3 minutit vähemalt. Samas on ka aegu, kus keegi seda aega tundub söövat. Hetk ja paar tundi on läinud. Aga hetkel on tunne, et keegi on ajaga hakanud lausa lumepalle tegema. On tunne, et ühel hetkel oled tagasi ühes eelmises hetkes ja tuleb nagu tunnistada, et ka Aeg on ümmargune. Või ongi Maakera lihtsalt üks Suurem Aeg… ? Igaljuhul pole see venimine ja pole see ka ajakulu kiirenemine. Justkui aeg koolduks ja painduks….Kas on see nüüd nn. üleminekuaegade seotud…tõesti ei oska öelda. Isegi kui Aeg on ikkagi seesama, mis tema, on muutunud ajataju. Samas maailmatajuga ju loon ma oma elu ja kuhu siis läheb sellise kooldunud ajatajuga tunnetatud looming ? Kes siis ikkagi on see, kes teeb ajast lumepalle ?

« Eelmine lehekülg

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.