1helin

Vangelis – Memories Of Blue

On mälestused, mida mäletan ja on mälestused, mida ma ei mäleta. Mälestused, mida ma ei mäleta, tulevad mulle igapäev vastu. Need mälestused on loonud mu praeguse elu, keskkonna, elukoha, rahva ja veel hulga muid nähtusi, mida ehk ma ei hoomagi. Kõigel ilmneval on põhjus ja kui see ilmnev on minu elus, on nad osa minu mälestusest. Sellest mida ei mäleta. Aga on ka mälestused, mida mäletan. Tänu nendele mälestustele ma tean, ilma et mul oleks siin põhjust teada. Tänu nendele mälestustele ma hindan ja tõlgendan, mõõdan ja kaalun, kõike seda mis tuleb minu ellu. Iga hinnang põhineb mälul. Ma võin küll liigitada seda mälu sellesse alaliiki, et ma ei mäleta, et ma mäletaks, kuid ometi. Kui ma suudan hinnata olemasolevat heaks ja halvaks, vastikuks või suurepäraseks, siis teen ma seda just seetõttu et mul on mälu. Ja seegi mäletamine, et kuidas saaks, peaks ja võiks elada, mis juba lapsena on niivõrd selgelt kohal ja kasvades kasvab seegi teadmine. Vahel on küll tunne, et mu elu pole midagi peale mäletamise, vanade lugude ja mineviku kajade. Ja et kui on võimalik mälestuste elu et kas siis on võimalik ka unistuste ja tuleviku suunas elatud elu. Teadvusena on mul võimalik elada praeguses hetkes,kuid kehastunud teadvusena olen ma ajavoolu osa. Nii et niikaua kui ma veel kehastun, niikaua on mul ka mälestused ja mälu ja visioonid võimalikust tulevikust, mis võib olla ka üks mäletamise vorm. Kes ütleb, et tulevikku pole võimalik mäletada. Eriti kui teadvusena ma olen koguaeg siin ja praegu, väljaspool aega ja ruumi, ometi ruumis ja ajas.