Naised ja tõelised hetked.

12.juuni 2007, 6:41 p.l. | Posted in Armastus, Hetked, Jumal, Jumalanna, Looja, Loomine, Puhastumine, Raamat, Tarkus, Tsitaat, Vaikus | Lisa kommentaar

Oo Suur Ema, meie kõigi ema, vainimatest vanim, tule minu juurde läbi aja labürindi, et aidata mind meenutada mu esivanemate tarkust, naise igavest eluandvat väge. HALLIE IGLEHARD AUSTEN

Naised, saad aru, on teadlikud tõeliste hetkede olemasolust meie sisimas tuumas. Tõelised hetked on meie pärusmaa. Me tunneme end nendega sama koduselt kui lind, kes haarab tuulest ja lubab sel end kaasa kanda. Lendamine nõuab alistumist ja sellepärast ongi naised nii osavad, liueldes läbi meie sisemaailma orgude ja kanjonite – me mõistame , kuidas alistuda. Meie kehad on selleks loodud. Me alistume armastades ja võtame vastu oma armastatud. Me alistume iga kuu kuupuhastusele ja loovutame verd, mida ei vaja. Me alistume lapse sünni ajal ja lubame oma pojal või tütrel ilmale tulla. Ja kui me endale loa anname, alistume kerge vaevaga tõelistele hetkedele.

Naised vajavad tõelisi üksinduse ja eneseuurimise hetki, et kaaluda , kui palju me endast ära anname.

Et kogeda tõelisi hetki ja taasleida oma kese, pead sa lakkama muretsemast selle pärast, mida teised mõtlevad.

Naised vajavad aega, mil sulgeda oma piirid kõigele peale iseenda.

Enamik naisi keda tunnen , on elanud oma elu , jagades üksteise järel laiali tükikesi iseendast. Me anname killukese oma armastatule, killukese igale lapsele, killukesed sõpradele, vanematele, ämmale-äiale, ülemustele, alluvatele ja kõigile teistele, kes tahavad, ning isegi neile, kes ei taha. Me puistame tükeksi oma hingest laiali nagu kergemeelseid ohrviande, aga ometi oleme ühel hetkel üllatunud, avastades ennast nii tühjana ja emotsionaalselt kurnatuna, suutmata mõista, kuidas see juhtus. TERVIKUKS SAADES EI AVASTA NAINE SEDAVÕRD, KES TA ON, KUIVÕRD VÕTAB TAGASI ENESE TÜKID, MIS ON LAIALI JAGANUD. Kui sa arvad, et inimesed võtavalt sult jõudu ,siis ei saa sa seda iial tagasi, sest pole sellest eales loobunud. Kui sa mõistad, et annad oma jõu ise ära, suudad selle tagasi saada.

Sinu ellu saabub aeg, mil sa ei suuda edasi liikuda, kogumata ennast uuesti kokku. Saabub aeg, mil sa mõistad, et sa ei suuda saavutada mingit rahu, kui jätad endast maha need enda hüljatud osad. Järksku oled sa ärkvel ja tead, et pead minema ja oma hinge tükid kokku korjama.

Naised vajavad vaikseid aegu, kui ainus hääl, mida nad kuulevad , kuulub neile endale. Me oleme nii harjunud pidama kõigi teiste hääli enda omast tähtsamaks. See on meist enamiku harjumus, eriti juhul, kui me oleme üles kasvanud mõttega, et Jumal on mees. Luba endale vaikuse aegu, et sinu tarkuse hääl võiks esile tulla.

Kui naine loob midagi , siis on ta häälestunud oma nõiaväele, võimele muuta asjade vormi. Nii et iga kord, kui sa ihkad tõelist hetke, loo midagi . Pole oluline, mille sa lood – aia, koogi, uuendusliku idee töö juures, unejutu oma lastele, kirja sõbrale, ravi iseendale või puhta köögi. Sa tunnetad läbi enese voogavat loovat elujõudu, mis ühendab Sind Emakse Maa endaga.

Ma usun, et me peame pidevalt elu andma, sest muidu kaotame oma sideme tõeliste hetkedega.

IGA NAINE ON EMA, SEST ME TEKITAME ELU JA ARMASTUST KÕIKJALE, KUHU LÄHEME.

BARBARA DE ANGELIS “Tõelised hetked “

Tulega jagatud öö.

5.juuni 2007, 6:44 p.l. | Posted in Hetked, Integratsioon, Looja, Loomine, Olemine | Lisa kommentaar

Arvan, et ma loon oma elu ise. Kuid kui seisab vastamisi võimalusega, et auto aku lihtsalt keeldub käivitamisele kaasa aitamast, siis tuleb tõdeda, Loojaid on hulgim. Aga selles olukorras kus ma olen , avastan jätkuvalt võimalusi Loomiseks. Kas või täiesti ise valin, kuhu teen oma lõkke ja kas teen omale kohvi või mitte ja valin täitsa ise kuhu otsustan ööseks pikutama jääda. Ja vaikselt meenub ka üks mõte, et nii vahva oleks ööbida lageda taeva all ja et sel aastal polegi veel seda juhtunud. Nii et tundub, et olen ikkagi sündmuse kaaslooja. Vahel NII TAHAKS midagi, kui soovitu kohal on, siis ei oska nagu rõõmustadagi. Kes siis ei tahaks ööd lõkkega …kui see kohal on , täiesti iseseisvalt ja ettehoitamata, kas siis jätkub rõõmu rõõmustada…Tule monoloog, koos Visuaalsete Näidetega on aga üks võimas Müsteerium. Hommikused LinnuRiigi Sõnumilehed jäid aga minust endiselt taipamata. Huvitav, miks nende integratsiooni kava ikkagi kogu aeg ebaõnnestub. Ikka ei oska ma Lindude Keelt 🙂 Isegi seda taipasin ajanihkega, et olin kahmanud NENDE RIIGIST killu ja Oma Maailmaga sissemarsinud. Või äkki oli neilegi ühte öist lõket vaja ? Kes lõi ikkagi minu öise lõkke ?

Loomisest Looja pilgu läbi

16.mai 2007, 12:42 p.l. | Posted in Blogimine, Elu, Hetked, Integratsioon, Looja, Loomine, Olemine | 1 kommentaar

Looja loob. Suur Looja loob Suure Blogi ehk Elu. Mina väikese Loojana pean läbiajama siis väikese blogiga, ehk oma Eluga. Ja selle oma elu üheks ilminguks on täna täpselt kuuaega tagasi sündinud 1helina blogi. Sündinud rõõmus ja uudishimus ja ilma vähimagi mõtteta, mis “sellest saada ” võiks ja mis “sellel mingit tähendust olla võiks “. Blogi on kuuga kasvanud minu endagi jaoks väga ootamatutes suundades, peab tunnistama, et sama on teinud ka Oma Elu. Ja kohati tundub mulle endale, et blogi elab juba iseseisvat elu ja et sellest elust arusaada, peaks selle uurimiseks end lausa pühendama. Peaks süüvima igasse lugejasse, et taibata, milline blogi on. Kuid ma lähen kergema vastupanu teed, uurin ise tähelepanelikult iga sissekannet, sest igas sissekandes on sees ka juba “tulevased lugejad”. Isegi kui tullakse vargis ja tasa ja minnakse jälgijätmata, loob iga lugeja seda blogi samamoodi kui mina kirjutajana. Vahel on isegi tunne, et tajun mõne tulevase lugeja “hingeõhku” siinsamas, sest tegelikult on ju teine niivõrd lähedal. Ainult teiselpool valgusekraani. Niiet kirjutades olen kogenud mingit suuremat ühtsust ,mis ületab Kirjutaja/Lugeja rollid ja haarab hulgaliselt “Lugejaid” , kes ilmselt siia blogisse iial ei satu. Mis on see suurem, mis avaldub läbi blogimise… ei oska sellele nimetust küll hetkel anda. Ehk on see SUUR ELU, mis elab oma elu igas rakus, igas inimeses ja olendis. Ehk Suur Looja on oma Suure Blogi – Elu loomisega samamoodi ametis veel, alustades rõõmu ja uudishimuga ja teadmata kuhu see kõik välja jõuab. Kas loomine on valmis või veel kestab ? Kas Suur Blogija oma Blogi alles alustas või on ta juba tüdinenud ja tahab lõpetada, arvates, et ahh, läks veidi aiataha, TEEME UUE 🙂 . Mina Suure Blogi lugejana aga kirjutan ette oma lugu, mille piires Suur blogija toimetada saab, samamoodi kui selle blogi lugejad on kaasloojad kõiges siintoimuvas. Ja äkki tuleb Taevastest Kõrgustest selline Blogjate rivi , peatub korraks MINUS ja liigub siis edasi. Loen juba kirjutatut – Elu , kirjutan ise OLULISE ülesse ja seda loevad juba järgmised Loojad, kes LOOMAS ELU ILMINGUID. Ja niimoodi veereb üks Elulaine ühelt teisele jäädes sisuliselt samaks, kuid võttes seninägematuid vorme, vastavalt igaühe elumustrile . Elu on PÕNEV ja ÕNNEKS on siis LÕPUTULT võimalusi kõikidele MINADELE – LOOJATELE.

« Eelmine lehekülg

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.