1helin

Numina – Opening to beyond

Mu kodu on seal kus on Vaikus. Kus kõik on elav ka siis kui seda näha pole. Kus Tühi on tegelikult pilgeni Täis. Ja Täis on alati seest Tühi. Mu kodu on seal, kus kõik suunad voolavad üheks ja kõik ilmad on korraga kohal. Ma tean, kus on mu kodu. Kuid praegu olen ma külas. Külas Maailmas, kus ainsaks püsivaks asjaks on liikumine. Kõik mis ei paisu kahaneb, kõik mis ei tõuse langeb. Paigalseisu ei ole. Olen siin selleks, et taibata, et mõlemad maailmad on olemas. Nii see maailm, mille ainsaks püsivaks seaduseks on pidev liikumine ja muutumine , kui ka see maailm kus Täis ja Tühi on korraga. Ja vahel tundub, et pole võimalik elada kahes maailmas korraga. Et kui üritan end sisseseada selles karusellina ringitiirlevas Elurattas, siis hakkan ma valuliselt igatsema Kodu järele. Vaikuse järele. Ja tundub endale nagu ilmvõimatuna, et saaks olla kodus Igal Pool. Kuid õnneks on abilisi kõikjal, kes tekitavad ruumi et oleks näha, et on olemas võimalus olla Ratta keskel. Vaikuses. Seisundis kus kõik on nii Täis kui ka Tühi. Ja see seisund on tõeline puhkus. Isegi hetkeks sellesse pääsemine on õnnistus Elus.  Kreekas nimetati neid, kes tootsid seda ruumi näha iseenda Kodu Muusadeks.  Kus olete Muusad, kas olete Elu veel ja kas pole ma teile andnud hoopis teisi nimesid või jätnud hoopis nimetatama. Sest ainult sellel on keha ja ilminguvõimalus, kellel on Nimi.