Mina olen eriline ja ainulaadne.

13.jaanuar 2008, 9:38 p.l. | Posted in Armastus, Avastus, Õnn, Elu, foto, Hetked, Ilm, Ise, Kodakondsus, Olemine, Rõõm, Suhted, Tee, Valgus | 6 kommentaari

Selle teadmiseks läheb aastaid. Selle teadmiseks, et ma Olen ainulaadne siin MaaIlmas. Ka Sina oled eriline ja Ainulaadne ja ka Nemad seal 7 maa ja meretaga On. On siis Ainulaadsed ja Erilised, kui nad seda teavad ja taipavad sama,mida Mina. Mina Olen Ainulaadne. Sellisel viisil pole keegi end kokkupannud siin maailmas. Minu maailm on unikaalne ja kuulub lausa kaitsemise alla. Ja kaitsjaid, nagu ka loojaid, on ainult Üks, Mina Ise. Oma maailma Loojana vastutan, et siin Omailma Elu eest. Teised “Minad” teevad sedasama. Ja see et mõned alad kattuvad, see on väga suur õnn, sest tänu sellele saan Mina suhelda teiste Minadega. Sest niikaua kui kattumist pole, ma ju ei teagi, et teine on olemas. Jah ma tean statistikat, et maal elab üsna mitu miljardit inimest. Niikaua on see minu jaoks ulmekas, kuni ei teki kokkupuudet. Omailmade kokkupuudet, kus ma märkan – NÄED, seal on Teine ainulaadne ja eriline, kellega sooviks kohe veidi jutturääkida, kuulata kuidas Tema Omailmas lood on. Millise maailma ta loonud on. Oma ideede, mõtete, tunnetega. Nii et Mina olen Sina, Mina mõttes, Üks Suur tervik, elustamas MaaIlma. Oma kokkupuudetes oleme kokkusulamas, kuid jäädes ikkagi Eriliseks ja Ainulaadseks. Ja Päike saatmas Oma Kiire Minule ja Sinule, kes oled samamoodi Mina. Täitsa Oma Kiire, Otse Päikeselt ja Otse Südamesse! Armastusena!

Glacier-i RahvusPark

http://www.desktopscenes.com/default.html

Advertisements

Surmast (tsitaat perekoolist)

2.juuli 2007, 4:40 p.l. | Posted in Õnn, Elu, Surm, Tsitaat | Lisa kommentaar

Kui teadvustada, et sureme me KÕIK, küsimus on kuna, siis kaotavad paljud tülid mõtte, paljud õiendamised oma tähenduse ja õnnetud olemised oma sisu. Meie keha vananeb alates sellest hetkes, kui me sünnime. Liigume sündides juba surma poole ja aeg mis meile on antud on tegelikult lühikene. Homme ei pruugi olla enam mind, mu lähedasi, MIKS ma ometi TÄNA nendega pahandan. Kui Te täna teaks, et oleks teie elu viimane PÄEV, mida teeksite ?
Ja kui teaksite, et oma lähedasi te homme enam ei näe, mida siis teeksite ?
Sõjad on murdnud kõigi eelnevate põlvkondade eludesse, ootamatult. Ehk elaks oma elu praegu nii õnnelikult, et see annaks jõudu ka siis kui seda õnne enam pole. Kui tihti saame alles hiljem aru KUI HEA ELU MEIL OLI. Meil ongi praegu HEA ELU. Pommid ei vilise, majad püsivad enamvähem püsti, keegi neid ei süüta, hommiku lahkuvad lapsed tulevad õhtu suure tõenäosusega koju tagasi ja seda koos kõigi käte ja jalgadega, ühes tükis. ME peaksime olema koguaeg õnnelikud, et meile on antud RAHU. Aga kas oleme. Mis siis kui homme selgub, et täna oligi elu kõige õnnelikum päev !!!!????

Perekool

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.