Elu Seemnetest

17.detsember 2007, 6:56 p.l. | Posted in Elu, Helisev Elu, Ise, kasvamine, Seeme, Teadmine, Tee | 6 kommentaari

Südamenaeratuse blogis on jutt Terve Elu seemnetest. Iga seeme, mille paneme mulda, tegelikult ju sureb. Sureb ühe suurema elu nimel, mis temas endas on koguaeg olemas. Kogu tamm on tammetõrus. Kuid tõru peab surema, et tamm saaks sündida ja kasvada. Ka inimene on Elu Seeme. Sureme enne surma, et olla see kes me oleme. Tammetõru surm on Tamme sünd. Seemne surm on seemnesoleva sünd. Ja Tamm sureb kord, elades samal ajal edasi Tõrudes, milles on võimalus kasvada Tammeks …Eluring, pidevas kadumises ja ilmnemises ja selle keskel kasvab Ise, teadvus, kes saab ärgata, et ta on koguaegolemas ja pole sõltuv kaduvast ja sündivast ringist…Olen elu, mis kehastub seemnesse ja seemne surres lähen üle teise ilmnemisvormi.

Advertisements

Kildudeks purunenud elu on Terve ?

24.november 2007, 10:24 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Seeme | 1 kommentaar

Elan ja loon, omameelest Tervet Elu. Ja siis toimub “miski”, peale mida ei saa enam aru, kus taevas ja kus maa. Vaataks nagu kaleidoskoopi, mis on küll üks täitsa terve nähtus, kuid sealt vaatab vastu hulgaselt kildude. Ja sedagi veel ei tea, kas elu ikka on kildudeks või mulle tundub et on. Ja nendel aegadel kui elu tundub tervik, kas ta siis ka tegelikult seda on ? Teoreetiliselt tean ju küll, et Maailm on koguaeg selline nagu tema on. Pole teda vaja päästa ega nuta ta ka puuduolevate ja mittetoimunud sündmuste järgi. Praktiliselt on aga asjad hoopis teistmoodi. Ma ei tea mida ma nimetan tervikuks ja ma ei tea kas minu nimetus tervikule on ikka seesama, mida targad terviklikkuseks nimetanud. Teoreetiliselt tean ju küll, et teadvus võib liikuda ühtsusest ja terveolemisest , eraldatusse , mis on üsnagi põrgulaadne seisund hingele. Kui aga asjad hakkavad toimuma praktiliselt ei oska ma ikkagi näha, kuna sellest terveksolemisest saab juba eraldatuse põrgu. Alles piinav kannatus ühel hetkel toob ehk teadmise, et oot oot, mis siis juhtunud on ? Miks on Elu Kildudena tajudes niivõrd keeruline mäletada Tervet ja miks terviklikus olemises on kummastav mõelda kildudeks oleva elu peale. Olen ise kogenud ja ka kuulnud räägitavat, et mu elu purunes kildudeks. Me elu purunes kildudeks…. ? Mu elu purunes kildudeks….! Õnneks on Elu ikka ainsuses, õnneks ei saa ma kildudes elades elada muud kui seda ühtset ja tervet Elu. Nii et mida tähendab üldse mõiste , elu on kildudeks purunenud ? Mille suhtes kildudeks ? Peegel on kildudeks terve peegli suhtes. Kui võtan kildu ühe tervikuna ja ma ei teaks midagi tervest peeglist, ei saaks ma kildu killuks nimetada ? Miskit lõpeb ja miskit algab, koguaeg. Sügis muudab suve kildudeks ( seemneteks) ja peale vaheaega ehk talve, tekib kevadel nendele kildudele (seemnetele) uus kasvamise võimalus. Ehk on kildudeks  lihtsalt tulevaste sündmuste seemned. Tuleb lihtsalt talv läbielada ehk korralikult puhata. Sest sobivate oludega hakkab ju seeme ise idanema. Igale nähtusele oma aeg. Killud polegi killud, vaid lihtsalt terve Elu vähendatud ilmingud…

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.