Kivilugusid või ehk Lugu kividest.

4.aprill 2008, 5:53 p.l. | Posted in Elu, Eluring, foto, Hetked, Kivid, Kivikultuur, Kristallid, Suhted, Vägi, Värav | 3 kommentaari

Käisin mereääres. Ja mereäär on uusi kive täis. Meri on teinud oma töö ja lõputult kive üksteise vastu loopides ju saab loomine ükskord ka teoks. Murenenud kivid on Uued kivid. Ja uutes kivides on sellist Uue Alguse energiat tunda. Siin mõned pildid uutest kividest, asupaigaga Tallinna lahe ääres. Kuigi olen kivikorjaja oli niivägevaid kive selline hulk, et jäin hätta mõne väljavalmisega. Nii et kellel väega kive vaja, leiab kindlasti endale mereäärest midagi sobivat. Kividel on sageduse tõusus suur roll täita ja eriti nn. praegu tekkivatel kividel. Nende kritallne loomus saab täie jõuga toimima hakata, kui uus elu on alanud…

Olen olukorras, kus vajan äratust väljast. Selles olukorras on kogu inimkond. Kuigi võin omada sügavaid teadmisi, vajan kas või korraks kohtumist kellegagi, kelles sama teadmine on aktiivne. See on nagu tuli, mis paljuneb läbi teise tule. Teadvuse tuli vajab teist teadvuse tuld, et süttida ja siis juba aidata teistel ärgata oma sisemisele tulele. Kiviteadmise , kristalltarkuse ärkamiseks on hea võimalus kohata Teadja Kivi. Vaimse seaduse järgi on see mis ma vajan kohe siinsamas. Enda kõrval või väga lähedal või lausa ninaees. Mulle endale on tundunud, et meie kodumaised kivid on alahinnatud. Siin on olemas kõik kristallid, mida eestimaa inimesed oma kivitarkuse äratamiseks vajavad. Nad on just hääles sellise kiirgusega nagu vaja. Aga nagu teada pole ükski prohvet kuulus omalmaal, nii on ka Kivi Tarkadega Kivi kujul. Aga olemas nad , üsna siinsamas 🙂

Ja veel üks Tark kodumaise mere äärest.

Iga Kivi Targaga kohtumise järel puruneb eelmine elu kokku. Need kokkukukkumised on olnud väiksemad ja suuremad, kuid üks tunnus on neil kõigil. Miski pole endine ja on toimunud muutus. Need muutused on isegi sellised olnud, et vahel tuleb uuesti õppida kuidas poes käia ja bussiga sõita. Et nagu tean, kuid mingi asjad on nii teised, et ma ei saa ka väita et ma teaks. Maailmad on maailmade sees. Ja väliselt on ehk kõik sama, kuid ometi pole midagi enam endine ja tagasi enam ei saa 🙂

Advertisements

Kimmo Pohjonen – Optikus

26.veebruar 2008, 8:34 p.l. | Posted in hääl, Looja, Loomine, Suhted, teadja, Teadmine, Teadvus, tervendamine, tervenemine, video | Lisa kommentaar

Iidsete Maagide ja Teadjate lood jõuavad meieni läbi Muusikute ja Kunstnike. Need Lood loovad võimalusi kõigile nende loominguga kokkupuutujatele ja neil on ka kaudne mõju. Kui keegi on suutnud tundemaailma luua uue mustri, on see kogu inimkonna käsutuses hetkega. Sama on puhastavate mustrite loojatega. Isegi kui selline Teadja mängib kodus ja tal pole kuulajaid, on tema mõju kõigi inimeste ühine varanadus.

http://www.kimmopohjonen.com/

http://www.myspace.com/kimmopohjonen

http://en.wikipedia.org/wiki/Kimmo_Pohjonen 

Nam Myoho Renge Kyo – Ancient Chants, Blissful Grooves

22.jaanuar 2008, 12:54 p.l. | Posted in Elu, Ise, kasvamine, Mantra, Meditatsioon, Muusika, Olemine, Omailm, Suhted, teadja, Teadmine, Teadvus, Tee, Vägi, video | Lisa kommentaar

Minu looming ja teod toetuvad suhtele. Kõikidele suhetele, nii nendele ,mida teadvustan ja ka nendele mida mitte. Kogu see 1helini blogi on kogum kõigis mu suhtest. Alguses oli Üks lause, mille ütleja ise ei ole ilmselt nõus, et tema lause põhjustas selle blogi tekkimise. Ometi peaksid kõik selle blogi lugejad tänama just seda inimest oma südames, mitte niivõrd mind, kes ma sellest impulsis tuge sain ja seda blogi siin teen. Nii et see blogi koosneb kõigist mu suhetes. Messengeridest räägitud juttudest ja seetõttu mõeldud mõtedest. Ka kommentaarid mängivad olulist rolli. Täna ühe messengeri vihjepeale kuulasin uuesti ühte mantrat, mis on vägev. Mantra ka kenasti tema blogis väljas. Minu jaoks tõeliselt vägev. Vastuvaatas , minu enda blogiski olev mantra. Kuhu õhk on kirjutanud kommentaari, mis aitab edasiotsida, suured tänud selle eest. See keel ja see rütm olid niivõrd omased, et ilmselt on tegemist õpetusliiniga, milles mul on mingis elus olnud kokkupuuteid. Igaljuhul täna siis võtsin uuesti otsingud ette ja siin on selle otsingu esimene tulemus. Iseenesest olemasolevat Mina ei ole olemas. Mina koosneb kõigest, mida vastuvõtame ja nii väljendab ta ka kõike,millele oleme vastuvõtlikud. Ja niikaua kui pole Mind maailmakõiksusena, eks niikaua jään ma kramplikult kinnihoidma oma maailmast, millest saan aru, et ta on vajalik hetkel. Et see kramplik kinnihoidmine,maailmahindamine ja enda eristamine kõigest ongi see, millest astun samm sammult kaugemale ja nimetan seda Vabaduse Teeks.

Iga päev uus Õpetus …. Päikeselt

19.jaanuar 2008, 6:49 e.l. | Posted in Aeg, Armastus, Öö, Hetked, Ise, Kohalolek, loodus, loodusvideo, Looja, Maa, Meri, Muusika, Olemine, Omailm, Päev, Päike, Püha, Puhastumine, Suhted | Lisa kommentaar

Ma õpin ja ma õpetan. Õpin neilt, kes avaramad ja toetan neid, kes seda vajavad. Lisaks sellele ma ehitan Iseennast. Ikka selleks, et õppimise ja õpetamise energia puhtamalt läbivoolaks. Ja meie Päikesesüsteemi suurim Õpetaja on Päike. Ta tuleb igaühe juurde iga päev. Koos Päikesetõusuga, ärkab igal päeval uus võimalus. Päike saadab oma õpetuse, Armastuse, igaühele. Hoolimata minevikus tehtud vigadest. Ta ei vali kelle peale paista ja kelle peale mitte. Tõsi tihtilugu ma ei näe teda. Ütlen siis, et täna on pilves Ilm. Aga ma tean, ta On seal pilvede taga ja kingib Elu ja teadvustamise võimaluse.   Valikut tegemata.Valiku teen mina. Iga Päikesetõusuga tuleb Sõnum, Armastuse Sõnum, pikki tundemerd, otse Südamesse. Sõnum, Armastuse energia, muudab elusaks selle, mis on mu enda südames ja oma südamesoleva kingin päevajooksul maailmale. Õhtu saabudes saan päevale järgimõelda ja öö võimaldab puhastuda läbi oma südant. Et siis hommiku uuesti avada oma süda suurimale Õpetajale siin Päikesesüsteemis – Päikesele.

Mina olen eriline ja ainulaadne.

13.jaanuar 2008, 9:38 p.l. | Posted in Armastus, Avastus, Õnn, Elu, foto, Hetked, Ilm, Ise, Kodakondsus, Olemine, Rõõm, Suhted, Tee, Valgus | 6 kommentaari

Selle teadmiseks läheb aastaid. Selle teadmiseks, et ma Olen ainulaadne siin MaaIlmas. Ka Sina oled eriline ja Ainulaadne ja ka Nemad seal 7 maa ja meretaga On. On siis Ainulaadsed ja Erilised, kui nad seda teavad ja taipavad sama,mida Mina. Mina Olen Ainulaadne. Sellisel viisil pole keegi end kokkupannud siin maailmas. Minu maailm on unikaalne ja kuulub lausa kaitsemise alla. Ja kaitsjaid, nagu ka loojaid, on ainult Üks, Mina Ise. Oma maailma Loojana vastutan, et siin Omailma Elu eest. Teised “Minad” teevad sedasama. Ja see et mõned alad kattuvad, see on väga suur õnn, sest tänu sellele saan Mina suhelda teiste Minadega. Sest niikaua kui kattumist pole, ma ju ei teagi, et teine on olemas. Jah ma tean statistikat, et maal elab üsna mitu miljardit inimest. Niikaua on see minu jaoks ulmekas, kuni ei teki kokkupuudet. Omailmade kokkupuudet, kus ma märkan – NÄED, seal on Teine ainulaadne ja eriline, kellega sooviks kohe veidi jutturääkida, kuulata kuidas Tema Omailmas lood on. Millise maailma ta loonud on. Oma ideede, mõtete, tunnetega. Nii et Mina olen Sina, Mina mõttes, Üks Suur tervik, elustamas MaaIlma. Oma kokkupuudetes oleme kokkusulamas, kuid jäädes ikkagi Eriliseks ja Ainulaadseks. Ja Päike saatmas Oma Kiire Minule ja Sinule, kes oled samamoodi Mina. Täitsa Oma Kiire, Otse Päikeselt ja Otse Südamesse! Armastusena!

Glacier-i RahvusPark

http://www.desktopscenes.com/default.html

Isiklik tsoon (2) ( tsitaat)

26.november 2007, 10:02 p.l. | Posted in Elu, elutsoonid, Raamat, Suhted, Tsitaat | Lisa kommentaar

Isikliku tsooni esimene osa

Isiklikus tsoonis te võite solvuda, sest kui te muutute teise isikuga avameelseks, siis te võite põrkuda vastu tema sisemist kaitsemüüri. Te võite oma hinnagus eksida, kui ajate kellegi isiklikust tsoonist minema, kellega ei tuleks nii toimida. Aga te teete veel halvema vea, kui te isikliku tsooni astudes kunagi ei riski. Sest ainult isiklikus tsoonis võite leida selle erilise seose enda ja teise isiku vahel. Isiklikus tsoonis te räägite pigem endast, kui sündmustest , kuulujuttudest või pereuudistest. Seal on lõpmatult palju võimalusi avameelitseda.

Isiklikus tsoonis on võimalik edu saavutada neil inimestel , kes on hellatundelised ja omavahel avameelsed. Isiklikus tsoonis ei kontrolli keegi öeldut üle ja kellelgi ei ole teise ees eesõigust. Edu saavutamiseks isiklikus tsoonis on anna-võta toiming kahe võrdse isiku vahel. See on kahe inimese ainulaadne inimlik võimalus koos viibida.

Teie ei saa olla isiklikke suhteid ainult tööst vabal ajal. Suhete hoidmine nõuab niisama palju energiat nagu nõuab teie töö. Enamik isiklikke suhteid püsib energiakildudena ja heade tunnetena, mis tulevad hoopis teisest tegevusest. Heades suhetes ei ole midagi mõistatuslikku; head suhted on suhtlemisele pühendumise tulemus.

Isiklikus tsoonis on kõige tähtsam suhtumine. Kui teil või kelllegi, kellega kokku puutute, on mittemänguri suhtumine, siis te hakkate kahtlema, kas võite üldse kunagi isiklikku rahulolu saavutada. Isiklik suhtumine nõuab , et mõlemal isikul oleks mänguri ellusuhtumine. See tähendab, et kunagi ei tohi teisi süüdistada, iialgi ei saa üks inimene teisest parem olla ja kellelgi ei tohi olla õigust teist kontrollida. Isiklikus tsoonis valitseb võrdõiguslikkus.

Isiklik tsoon vajab aega – aega, et kohaneda teineteise elurütmiga, aega, et sünkroniseerida tundeid. Kui soovite olla isiklik, peate loobuma igasugusest vahelesegamisest. Muidu teie välispidine mina rikub teie isiklikud suhted. Ärge nõudke, et ütleksin otse välja, mida see teile isiklikult tähendab.

Võti isikliku tsooni iseloomustamiseks on teie hea tahe. Püüdke taibata , mis on teie kogemuse taga. te nõustute katsetama, et muutuda uute ideede, uute mõjutuste ja uue informatsiooni abil.

Peamised reeglid ja juhendid isiklikus tsoonis on avameelsus ning valmisolek riskida. See tähendab, et te räägite nagu inimene inimesele, millest te mõtlete, mida tunnete ja mida teete. Te olete õrnatundeline ja selles pole ei head ega halba, ei süüdistamist ega süüdimatust – tuleb vaid julgelt astuda läbi elu igasuguste takistuste.Isiklik tsoon on see, kus te julgete välja öelda oma mõtteid, varjamata neid mingite ebamääraste sõnade taha, kus väljendate oma tundeid ja vajadusi midagi varjamata ning teete asju, mis on teile uudsed ja seni tundmatud.

Kui muutute isiklikuks, siis tuleb teil nõustuda otsese vastasseisu tekkimisega. Kui olete isiklik , siis tuleb teil nõustuda ühepoolse toetusega. Kui olete isiklik, siis tuleb teil soostuda teistele nõu andma. Kui olete isiklik, siis tuleb teil teiste nõuandeid kuulda võtta. Kui olete isiklik, siis tuleb teil oma nõrkusi paljastada. Kui olete isiklik, siis tuleb teil nii mõnelegi öelda seda, mida tavaliselt peate enda teada.

Suhted toimivad kõigis neljas tsoonis – võtmeks on teadmine, kuidas ja millal olla ühes või teises tsoonis.

R. Corriere, P.M Mcgradi “Elutsoonid. Kuidas võita elumängus”.

Avalik tsoon

Sotsiaalne tsoon

Isiklik tsoon (1) ( tsitaat )

26.november 2007, 9:46 p.l. | Posted in Elu, elutsoonid, Raamat, Suhted, Tsitaat | 1 kommentaar

Isiklik tsoon vajab südant. Pole teist sellist tsooni, mida inimesed rohkem tahaksid ja mida oleks raskem leida kui isiklikku tsooni. Isiklikus tsoonis sõlmitakse ja säilitatakse sõprussidemeid. Ja isiklikus tsoonis võite avastada, et olete asunud juba nagu erilise pingutusega ennast teostama.

Te olete isikliku tsooniga sünkroonne, kuid see, mida te teete, langeb tahaplaanile, võrreldes KATSEGA, mille te ette võtate kellegi teise suhtes. Tasuks pakub isiklik tsoon neid tundehetki, mis on lõppenud ja teisest isikust vabanenud. Te leiate õige koha isiklikus tsoonis siis ja seal, kus teie ja teie kaasosaline olete kõige siiramad iseenda vastu. Paljud teevad vea, suhtudes isiklikku tsooni kui millessegi iseenesestmõistatavasse. Nad ei võta piisavalt aega ega tee jõupingutusi, et suurendada oma asjatundlikkust ja saavutada suuremat rahulolu.

Te olete isiliku tsooniga sünkroonne, kui olete kaitsetu. Kaitsetus on signaal selle kohta, et meil pole midagi ega kedagi, kellega ühte kuuluda. Me mõlemad – teie ja mina – lihtsalt oleme siin. See võimaldab kellelgi teisel endaväärsel teada saada, et te olete haavatav, võimaldab näha teie nõrku külgi ja hoolitseda teie eest. Aga just see muudabki õige koha isiklikus tsoonis nii rahuldust pakkuvaks.

Miks isiklikus tsoonis sageli viltu veab, on see ,et inimesed suhtuvad isiklikesse suhetesse nagu millessegi iseenesestmõistetavaisse asjadesse. Kui olümpiamängud on isiklikus tsoonis sündmuseks, siis me teadsime , et võitja saab olla vaid see keegi, kes iga päev treenib ega suhtu kunagi oma võimalustesse kui millessegi iseenesestmõistavasse. Isiklik tsoon nõuab kunsti, oskust, praktikat, julgust ja vaistu. Kui te ei tea, kuidas isiklikult tõhusalt tegutseda, siis võite seda õppida. Kui te suhtute oma isiklikesse suhetesse kui iseenesestmõistavaisse, siis tekivad probleemid loomulikes tagajärgedes. Perekond elab isiklikus tsoonis. Perekond vajab koostööd, moodutab ühise töörühma ja mängib nagu meeskond. Kui kellegi pereliikmega midagi juhtub, siis on see kogu perekonna probleem. Ja vaevalt me sageli reageeriksimegi selle peale, kui see oleks veel kellegi teise probleem peale perekonna.

Isiklikus tsoonis on küllalt kerge ebaõnnestuda. Eriti siis, kui leiate, et kõik peaks iseenesestmõistavalt hästi minema.

Inimesed saavutavad isiklikus tsoonis edu siis, kui nad jagavad avameelselt teistega oma muret, hirmu ja rõõmu. Pole mingisugust ühtset õiget teed või minu tee või mingit teatud teed. On vaid tegelik elu raskustes ja muutuvas ühiskonnas osalemine tervikuna. Tõkked, mis tavalises olukorras inimeste vahel tekivad, langevad isiklikus tsooni maha. Te kujundate endale kõige parema isikliku tsooni siis, kui tunnete, et tõkked hakkavad teie eest kaduma ning et te riskite teadlikult, kui taandute kaitsepositsioonilt kellegi teise ees. Olles isiklikus sünkroonis, võib kergesti kartma hakata, sest see on sotsiaalsest ja avalikust tsoonist nii erinev. See, mis toimib nendes kahes tsoonis, ei tööta isiklikus tsoonis. Tegelikult muutute närviliseks, kui kasutate avaliku ja sotsiaalse tsooni reegleid ja juhendeid isiklikus tsoonis.

R. Corriere, P.M Mcgradi “Elutsoonid. Kuidas võita elumängus”.

Isikliku tsooni teine osa

Sotsiaalne tsoon

Avalik tsoon

Suhetest, kohe täitsa isiklikult….

15.november 2007, 4:53 p.l. | Posted in Elu, Helisev Elu, Hetked, Hing, Ilm, Külm, Maa, Maailm, Olemine, Suhted, Tõde, Tuul, Udu | Lisa kommentaar

Maailm koosneb suhtest. Seetõttu on need väga olulised. Kõigile inimestele, loodetavasti ka mulle. Aga kas ma tean mis on suhted? Tõelised suhted? Kus mina annan rõõmuga selle, mis mul üle on ja loodetavasti too “teine” jagab lahkesti minule puuduolevat. Ja kui minu rõõmuga jagatu ei too tagasi seda ,mis mulle vajalikuna tundub, kas ma siis olen õnnetu? Ja räägin et suhted pole korras? Kas äkki see, mida ma teisel arvan puudu olevat , pole mitte see, mida ma ise igatsen? Kas äkki ma forseerin iseendas viimast jõudu kokkuvõttes , et anda teisele/elule seda, mida ma tegelikult ise väga vajan. Ja ehk ma ei teagi, mida suhetest ootan. Pigem oskan hinnata, kui elu saadab järjekordse saadetise ja öelda, vat ei ole see see , mis ma vajan. Et pakun ise maailmale seda , mis puudu on ja olen kurb, et maailm ei märka, kuidas ma tahaks seda kõike topelt tagasi? Selleks, et teada saada, mida teine vajab, selleks suhted ongi. Mis ma tean teisest niikaua kui ta on minu soovide ja tahtmiste rahuldamise objekt? Ilmselt mitte midagi. Kas teine, minust erinev, on oma tahtmiste ja vajadustega Elu kandja ja kelle maailm erineb minu omast tunduvalt? Kuidas ma teada saan, milline see teine on? Siit peaks järgnema vastus, eks ikka läbi suhtlemise ehk siis läbi suhete. Aga kui suhetes on rõhuasetus saamisel, mida on siis tegelikult anda? Sest endalgi vähe ja puudu. Ja ongi suhted rikutud…sest ega mulle endalegi ei sobi suhelda kui ma olen mingite teise vajaduste rahuldamise objekt. Lisaks sellele tundub , et rõhuasetus ainult inimestevahelistel suhtele on vähekene piiratud. Küsimusele, et kuidas on suhetega lood, mõtlen ju inimestevahelistele suhetele. Aga inimene moodustab tervest elust ju ühe osa. Oluliseim suhe peaks mul olema Päikesega ja Emakese Maaga. Kui nendega suhted korras ära on, siis pole üldsegi elu, isegi keha säilimine on kohe küsimuse all. Päikest ma enamasti märkan, ikka siis kui temast puudu on. Ehk peaks pimedal ajal rohkem Päikesega suhtlema hingetasandil? Emake Maa kingib mulle söögi, jällegi üks oluline suhe, mida pean isenesestmõistatavaks. Justkui Emake Maa peaks rõõmustama, et mind toita ja katta saab… Praegusel ajal on suhted külmaga väga aktuaalsed. Külm on justkui vaenlane, keda peab soojaga väljapeletama. Aga ometi külm ei tee midagi. Külma tunnen tänu sõjale ,mida pean külmaga, eluga , vaenlastega. Tänu sõdimisele on aura mõrades ja ta ei kaitse mind enam ebasoodsa keskkonna eest. Huvitav, aga mida on minul pakkuda Päikesele, Emakesele Maale, Külmale ja Kuumale, Õhtusele Udule, Hommikusele Kastele, Tormisele Merele, Soojendavale Tulele sellist, et nad oleksid valmis jagama minuga oma Elu….Õnneks algab Elu siin sissehingamisega, et kõigepealt Hingame sisse ja siis välja. Nii et olles oma suhetega jõudnud kriisi, saan kõigepealt hingata kogu kriisisolemine välja, siis pausis enne sissehingamist teadvustada, mida on Eluks Vaja ja siis sissehingata ja enne väljahingamist on üks hetk, kus saan teadvustada selle, mida olen nõus jagama Maailmaga, kellega on mul väga lähedased suhted. Juba ajastuid.

Küllakutsutu meenutused…

12.november 2007, 1:22 e.l. | Posted in Elu, Hetked, Kohalolek, loodus, Suhted, Tuul | Lisa kommentaar

Ikka mind kutsutakse külla. Vahel olen oodanud seda kutset, vahel tuleb kutse ootamatult. Oodatud kutsepuhul enamasti ikka lähen, ootamatu kutse paneb mõtlema…minna või mitte. Kui tõsiselt võtta kutset kelleltki, kellega ma olen just tutvunud. Ma ei tea kutsujast midagi, ma ei tea kedagi kes teda tunneks ja ma ei tea mida oodata ja isegi seda ,mida oodata pole. Keda usaldan siis, kui kelleltki pole küsida ja kusagilt pole lugeda? Kas küllakutset ainulaadne ja ei tule kordamisele. Kas kutsuja juures võib kohati teisi tema tuttavaid ja kes nad siis on. Kus on googli otsing sedalaadi tegelaste jaoks ? Isegi teadjad ei tea kõike, vaid seda osa, mis neile vajalik ja nn. käe ja jalajuures. Ja sellises olukorras polegi muud, kui usaldada. Kas ma usaldan elu ja olen kindel, et minuga ei saa midagi juhtuda. Et kõik hirm, äng, rõhuvad tunded on mu enda omad ja neid ei tekita kunagi keegi väline. Küll võib see väline anda mulle võimaluse selgelt tajuda/näha/kuulda Iseendas Olevat. Et teada saada, kes ma olen, pean ma usaldama Iseennast. Aga kui ma ei tea, kes ma olen, kuidas ma usaldan kedagi, keda ma ei tunne ? Ja kas saab üldse ennast tundmata Elada ? Kui ma Elan , järelikult tunnen ma ennast ja järelikult saan usaldada….

Sain suvel küllakutse. Tänaseks ööks. Olen korra füüsiliselt kohal käinud ja oodatud kõvale lärmi asemel ootas mind eest tõeline Vaikus. Vaikus, kus on kõik ja samas pole seal mitte midagi. Iga samm vaibus ei tea kuhu ja iga mõte lõppes enne kui mõtelda sai. Enne tänast oleks ma arvanud iga sedalaadi küllakutse üheks meeletuks lärmiks ja mölluks. Aga olen inimesena oma eelarvamuste küüsis vangis, nagu iga teinegi. Arvan elust ja asjatest isepäiselt üsna omamoodi. Mul on hea meel , et kohtasin suvel oma uut Sõpra ja et täna ikkagi võtsin küllakutse vastu. Ja loodetavasti on öö oma unedega veel ees. Nüüd ma tean, et Hiiemäel elavate Tuulte kohtumine sisaldab Vaikust, millest koosneb Elu.

Elu enne internetti ?

10.oktoober 2007, 11:31 p.l. | Posted in Elu, Hetked, saatus, Suhted | Lisa kommentaar

See küsimus on ilmselt mõttetu ja arusaamatu inimestele, kes ei kasuta internetti või siis kasutavad niivõrd vähe, et nende mõtlemine pole netisuhtlemisest veel mõjutatud. Kui aga netisuhtlemine, netisõpruskonnad on juba tekkinud, siis tundub paar päeva arvutiriket kummalise nähtusena. Tõsi kui looduses ringiliikuda ei tule tihtilugu netimaailm meeldegi, aga ootamatu sundpuhkus paneb mõtteid küll mõlgutama. Et mis elu see enne internetti siis ikkagi oli ? Olen ise suhelnud netikaudu nüüd juba üle 7 aasta. Ja osa sõprusringkonda reaalis on olemas tänu netisuhtlemisele. Ja kui ma mõtlen selle peale, et kui poleks netti, siis poleks ma ehk kohtunud niivõrd toredate inimestega, siis tuleb tunnistada, et kõik oleks ikka täitsa teine. Nii teine, et ega ei oskaks ettegikujutada. Isegi kui net ühelpäeval peaks kaduma ajaloo prügikasti on netisuhtlemine muutnud juba olemiseviisi. Sellise järelduse tegin siis kahepäevase sundnetipuhkuse ajal. Ja kuna elu toimub siin ja praegu võiks väita, et elu enne internetti pole minu jaoks lihtsalt enam olemas.

Kas mõtteelu on päriselu ?

26.september 2007, 5:50 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Kivid, Loomine, Maailm, sõnad, Suhted, Tõde | 3 kommentaari

Ma mõtlen palju, enamasti on mõtted reaalsega väga vähe seotud. Kõik igapäevatoimetamised käivad nagu selle mõttelukõrval ja enamasti kipuvad jääma tegemata juhul kui pole mõnda mõtteelu rada hetkel käia.  Ja seni on kõike enamvähem normaalne, kuni tuleb tahtmine mõtteelust ka “päriselus” rääkida. Esimene takistus on sõnad ja mõisted, neid lihtsalt pole. Kuidas kirjeldada sõbrale, et käisid külas KiviKuningal ( noo ei olnud päris kuningas aga tähtis oli igaljuhul ) ja mis ta kõik rääkis ja mida kõike näitas.  Ja selgubki, et sedalaadi rännakuteks pole rahvakeelde eriti lihtsalt sõnu loodud. Kas siis kõik käisid ja polnud vaja rääkida ….sest mis sa ikka räägid lugusid, mida kõik nagu nii teavad… Aga hoopis keerulisem takistus tekib kui tegemist pole sõbraga vaid tuttavaga, kes veel ei tunne mind ja minu maailma. Kelle jaoks fakt iseenesest, et keegi elab sedalaadi mõtteelu, tundub tekitavad segadust ja arusaamatust. Kuid ma olen kindel ,et temagi elab päriselu kõrval mõtteelu või ehk polegi nende elud sedaviisi eristatud või ehk olen puudutanud valdkonda mida pole sünnis puudutada. Ei oska tõesti öelda, sest igaühe mõtteilm on ju niivõrd unikaalne ja iseenda loodud. Ja nii jääb õhku rippuma küsimus, et kas mõtteelu on ikka päris elu või on ta mänguelu või äkki on see meie reaalseks peetav elu üks üsnagi ebareaalne ja tõeline elu on ikkagi mõtteelu ? Ja miks need 2  elu ei võiks üks terve Elu olla ( ja juba on tunda, kuidas tundeelu kuulutab boikoti, kuna teda on sellest kirjutisest täiesti väljajäetud )

Miks inimene läheb katki ?

6.august 2007, 4:18 p.l. | Posted in ööülikool, Elu, Hetked, Hing, Konflikt, Loomine, Muusika, Olemine, Suhted, Tarkus, Tasakaal, Teadmine, Tsitaat | 1 kommentaar

Ööülikooli saade, mis räägib et haavad on normaalsed.

Miks inimene läheb katki ?

Ebatäiuslikkus on normaalne. See mis on ideaalne, see ei arene ja see mis ei arene, see ei ela…

Keskkond ei soodusta inimese kokkukasvamist. Inimene on loonud keskkonna, mis ei soodusta terviklikkust, keskkond soodustab katkiminekut.

Maailmas on kaks kurja… liiga vähe ja liiga palju.

Kannatus on normaalne asi.

Me kompenseerime, meil pole aega midagi tõelist ülesehitada.

Niipalju kui ma olen inimene, niipalju saan ma teistele anda.

Avo-Rein Tereping: Konflikt puhastab õhku

14.mai 2007, 6:10 p.l. | Posted in Konflikt, Suhted, Tsitaat | Lisa kommentaar

Rahu inimeste ja gruppide vahel ei ole muud kui avaliku konflikti mahasurumine või loominguliselt lahendatud konflikti tulemus, mille järel pooled mõistavad teineteist paremini ja näevad oma huvide taga selgemini ühiseid huve. Suhted või organisatsioonid ilma konfliktideta on määratud hääbuma. Edukad ei ole konflikti mahasurujad, vaid need, kes suudavad konflikte lahendada ja neist õppida.

…..

Avalik konflikt on toimunud. Tõepoolest, Eesti ei ole endine, kuid oleks aeg siirduda kahjude arvutamiselt sellele, kas toimunust mingit tulu tõusis.Konfliktide positiivseks pooleks on, et vastuolud saavad nähtavaks. Kuid sellega, mis kõigile nähtav, saab tegelda. Mõttetu on kurtmine, et «poleks vaja olnud lasta džinni pudelist välja». Džinn vabaduses on parem kui džinn pudelis, sest siis ei oska ette näha, millal käib plahvatus.

Allasurutud väljaelamata viha pöördub inimese enese vastu. Tuleb loota, et need paar ööd täis vastastikuseid roppusi, klaasiklirinat ja kakluses saadud muhke tegid kõiki targemaks.

….

Lahendatud konflikt muudab grupi turvalisemaks, osapooled avavad ennast ja saavad teadlikuks teise poole soovidest ja kavatsustest. Iga hinna eest maha surutud konfliktid ja pealesurutud nõue mitte näidata viha põhjustab pinge kogunedes hullemaid plahvatusi. Kirjutatu eesmärgiks ei ole siiski kutsuda üles inimesi konfliktis positiivse leidmiseks algatama järgmisi kismasid. Kuid pärast kaklust morni pilguga vastastikku põrnitsemine ei ole kunagi ühtki vastasseisu leevendanud.

Paratamatult saab igas konfliktis keegi haiget. Pole oluline, kas põhjusega või ilma. Sellepärast on kombeks tõelise rahu taastamiseks vabandada, sageli vastastikku. Peretülide lahendamiseks vähemalt nii tavaliselt tehakse. Parim, kui vabandus tuleb ilma teise poole nõudeta.

Lugu täies pikkuses Postimehes

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.