Tibetan Poetry

21.aprill 2008, 5:20 p.l. | Posted in Elu, Surm, video | Lisa kommentaar

http://www.youtube.com/watch?v=OCxcVZqTJYg

Inglisekeelne Tiibeti Surnuteraamatu esitus..

Advertisements

One Sacred Fire – Ühtne Püha Tuli

22.märts 2008, 12:13 p.l. | Posted in Aeg, Ühtsus, Elu, Hetked, Hing, Kohalolek, Maa, Mina, Olemine, Omailm, Palve, pööripäev, Püha, Rahu, Süda, Südame mälestus, Surm, Tarkus, teadja, Teadmine, Teadvus, Terve, tervendamine, tervenemine, Tuli, Universum | Lisa kommentaar

Vajan eluks elementidega kokkupuudet. Maad ,mida mööda kinnin , pean enesestmõistetavaks. Ometi on see Elusa Maa pind ja suur kingitus. Õhku mida hingan ei pane peaaegu tähelegi. Eriti kui ta puhas on. Alles õhu puudumine paneb õhku märkama. Ometi on see ühtsuse olemise põhiline sidevahend – hingamine. Mina hingan, Maa hingab, Päike hingab, Universum paisub järelikult hingab. Vesi, nii tavaline, tuleb teine kraanist. Voolava vee vulinat võib lõputult kuulata nagu ka mere tormi hääli kui laine vaikset loksumist. Kuid kõike selle elustab Püha Tuli. Ma pole kindel, et ma tean mis on Tuli, mis on Vesi, mis on Õhk ja mis on Maa. Kuid iga süüdatud küünlaga, iga süüdatud lõkkega, iga Maa, Õhu, Vee, Tule loodud maailma ühtsust kogedest tean, et seda kõike hoiab elus Püha Tuli. Ma ei suuda seda kirjeldada, mida see tähendab,kuid ma tean oma südames, et see on Püha Tuli. See Püha Tuli on nii selles Tules, Tees, Õhus , Maas, mida ma arvan teadvat, kuid ka kõiges selles, millest ma ehk hetkel isegi kuulnud midagi pole. Just selle Püha Ühtse Tule järgi nutab Hing,kuigi ehk mõistus loeb pika rivi põhjusi,miks see Hinges olev kurbus tekib. Tegelikult vajan mina ja vajab iga inimene ühendust Püha Tulega oma südamekaudu, oma vaimse südamekaudu, vaikuses oleva keskme kaudu. Selle läbi on kõik ilmingud Ühesed, Ühtsed ja Üks. Üks Püha Tuli….

Maagiaratas ( Medicine wheel )

31.jaanuar 2008, 11:49 e.l. | Posted in Aeg, Öö, Ühtsus, Elu, Eluring, Ida, Ilm, Kesköö, Keskpäev, Keskpunkt, Lääs, Lõuna, Maa, maagia, Maagiaratas, Maailm, Päev, Päike, Päikeseloojang, Päikesetõus, Põhi, pööripäev, Raamat, Ring, Sügis, Sünd, spirit, Surm, Suvi, Taevas, Tahe, Talv, Tasakaal, teadja, Teadmine, Teadvus, Tee, Terve, tervendamine, tervenemine, Tsitaat, Tuli, Vaimsus, Vesi, video | Lisa kommentaar

Maagiratas on rõngas või ring, mis piirab piiritut. Ta sümboliseerib kõige olemasoleva mahutit. Ringisees on võrdhaarne rist – tasakaalu sümbol, ning vastasjõudude sulam, mida tähistavad vertikaalsed ja horisontaalsed jooned ning nende poolused. Siin on taoismi “mehelik” Yang ja “naiselik” Yin teineteseiga ühendatud. Täiuslikus harmoonias tõmbavad nad endasse energiat ja jagavad seda laiali.

See kahemõõtmeline ringis asuva risti sümbol liidab tegelikult kolme omavahel põimuvat ringi. Seega väljendab ta füüsilises tähenduses pikkust, laiust ja kõrgust ning nendest sõltuvat neljandat dimensiooni, liikumise kestvust ja muutumist väljendavat Aega.

Ta määrab kindlaks suunad – põhi, lõuna, ida, lääs, ülal ja all; ees ja taga, vasakul, paremal, taevas ja maa. Teisejärguliste kirde- , kagu- , edela- ja loodusesuundade kindlaksmääramisega lisatakse veel neli haru, mis annavad rattale kaheksa jaotust : loovuse neli põhialust koos oma kaksik olemusega, mis kõik sisalduvad terviku täisulikus tasakaalus ja harmoonias. Vastavalt sellele pigutuvad ka neli aastaaega ja neli üleminekupunkti, mis tähistavad olulisi muudatusi Aastaratta pöörlemises.

Kui iga aastaajaverand kolmeks jagada, saame kaksteist Ajaühikut. Vanaaegses numeroloogias tähistas arv 12 jaotusühikute süsteemi – mõõdukategooriaid. See jagab päikeseaasta kaheteistkümneks osaks – see on ühtlasi maa liikumise kestus orbiidil ümber Päikese – , millest igaüks on enam-vähem ühepikkune. Iga osa mõjutab omakorda Kuu liikumine oma orbiidil ümber Maakera.

Kõik need kaksteist osa ei tähista mitte ainult muutusi loodusliku ringi kaheteistkümnes Ajaperioodis, mille kaudu füüsilist reaalsust tunnetatakse, vaid ka kaheteistkümmend erinevat “asukohta”, kust seda tajuda – kahteteist ulatuslikku kategooriat, mille kaudu seda näha võib. Seega kujutab Maagiaratas enesest väärtuslikku vahendit enesetunnetuseks.

Kennet Meadows “Kus kotkad lendavad”

Level 30 – teeskle surnut

10.detsember 2007, 2:37 p.l. | Posted in Surm | Lisa kommentaar

Arvutimängust õpitud nipp päästis koolipoisi halvemast .
Soovitus võtta surma endale nõuandjaks, töötab täiesti ka igapäeva elus. Vaimses elus surma teema läbimõtlemine viib ära hulgim kannatusi ehk siis annab teadvusele vabaduse. Uudisest selgub, et tuleb kasuks ka see, kui tead, kuidas surnud olla. Petab nii mõnegi pahalase ära. Ja tarkades raamatuski soovitus – Sure enne kui sa sured….

Lahkunud muusiku meenutuseks ( Robirohi)

9.detsember 2007, 9:08 p.l. | Posted in Aeg, Armastus, Elu, Kohalolek, Laul, Muusika, Surm, video | Lisa kommentaar

Mõnest inimesest saame teada tagantjärgi, et ta elas , oli Looja ja siis lahkus. Lahkus nii, et seda märgati. Kummaline on see elu. Kui poleks uudistes avariid ,kus sai surma just selle ansambli mängija, siis oleks sellest ansamblist teadasaamine ilmselt veninud. Olen ma ju selline tubane muusikakuulaja. Kontsert on minu jaoks liiga rahvarohke üritus.

Iga päev on kingitus. Iga kohtumine on kingitus. Ja kingitustega on ikka nii, et neid ju ette planeerida ei saa….

Ja siin omamoodi testament, kuulake neid sõnu ….

“Igal päeval tuleb vastaseista kurjale; Igapäeval tuleb ikka jälle vastuseista kurjale ”

Kerget minekut talle ja olemise jõudu siiajääjatele!

Kodulehekülg

Surmast…

5.detsember 2007, 1:20 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Hing, Ilmapuu, Ise, Surm, Teadvus | 1 kommentaar

Surma läbi kõik uueneb. Kõik. Hetkel loodus kõik sureb, sureb Elule. Energiat kasutatakse nii vähe kui võimalik ja vajalik, loodus õnneks pole tarbimiskultuurist midagi kuulnud. Tundub et isegi magaks sügavat talveund, kui see ühiskonnas kombeks oleks.

Seeme peab surema, et temast kasvaks puu. Mis on minus see seeme, mis peab surema, et minust kasvaks Puu. Ja Puud ju tuntakse viljadest ?  Tüvi selgroo näol on kenasti looduse poolt kaasaantud. Mis Puu ma olen, ma ei tea. Mis puud on mu lähedased, ma ei tea sedagi. Aga üks on kindel, kuuseseemnest Tamme ei kasvata. Püüa palju tahad, pinguta palju tahad, kannata palju tahad, ikka on Kuusk – Kuusk.

Ma sünnin, et surra st ärgata Elule. Targad raamatud soovitavad enne surma ära surra. Võta sa kinni mida see tähendab…Ega ma ei tea, kuidas surres nii surnud olla, et see Elu oleks. Aga selles olen ma kindel, ükski keha pole inimene Ise. Ja tuleb tunnistada, et lähedase lahkumine on üks väga helge sündmus. Justkui Surm oleks tõesti Sünd. Sealpoolsega võrreldes võin ma siin üsnagi surnud olla, aga ega ma vist sellest enne arusaa, kui sealtpoolt siiapoole vaatan. Ja ehk muigan kõigi oma naljakate juhtumiste ja vähemnaljakate lugude peale.

Ja surma ma harjutan iga õhtu. Suren sellele päevale. Mõnele ongi üks päev terve elu. Mulle on loodetavasti antud veel päevi elada ja suremist harjutada. Aga maailmas on hulgaliselt inimesi, kes just täna surevad. Mõned täitsa ise ja loomulikku surma. Teised mitteniivõrd vabatahtlikult. Ja kõik nad ärkavad Elule. Vähemalt on neil see võimalus…

Vaikuses sünnib Elu

18.september 2007, 3:09 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Hing, Looja, Loomine, mõistus, Mõtlemine, Olemine, Puhastumine, Surm, Teadmine, Vaikus | Lisa kommentaar

Väline vaikus toob esile minu sisemuses oleva müra. Ja siis et seda müra ei oleks kuulda, tundub mõistlik olevat täita väline elu igasugu helidega, et kõik oleks pilgeni täis. Ometi sööb Hing Vaikust nagu minu keha vajab igapäevast leiba. Ja müra sisemuses hakkab igatsema Vaikuse järgi, mida suurem igatsus, seda suurem nälg. Sõnulseletamatu igatsus millegi Hea järgi. Ja kuna see hea tundub olevat väljas , ei kuule ma helide ja piltide mürinas ära seisundit, millest Hing toitu ja väge saab. Ometi ma tean üsna hästi, et Hinge igatsus tõelise järele ja mu mõistuse tõlgendused sellest igatsusest, kui need saavad üheks, ongi võimalused tekkinud sisemiseks vaikuseks. Igatsen siin inimesena seda, mida mu Hing ülekõige armastab ? Kogu olemasolu Südamega elada ühes taktis. Lõpuni kogen Vaikuse, et saaks elada Elu, mida kahjuks märgata saan ainult läbi millegi kasvamise. Ja ometi peab seeme surema, et taim saaks elada. Vaikus peab surema, et vaikusest väljakasvav nähtav Elu saaks ilmenda. Aga iga seemnestkasvanu suudab iseennast uuesti luua, luua vilju, milles seemned, Vaikuse seemned, mis täitunud lõpuni Vaikusest, hakkavad jälle kasvama, et suuta kasvatada Vaikuse võimalust….Ometigi tahaks mu mõistus pigem pilte ja helisid, mis tunduvad kindlamad kui Vaikus, mis ometi on kõige juureks…Elu valmistoodangu nautimisest Elu enda loomiseni, see on Tee südamesse, toidetud Vaikusest leiduva Kõigega…

Surmast (tsitaat perekoolist)

2.juuli 2007, 4:40 p.l. | Posted in Õnn, Elu, Surm, Tsitaat | Lisa kommentaar

Kui teadvustada, et sureme me KÕIK, küsimus on kuna, siis kaotavad paljud tülid mõtte, paljud õiendamised oma tähenduse ja õnnetud olemised oma sisu. Meie keha vananeb alates sellest hetkes, kui me sünnime. Liigume sündides juba surma poole ja aeg mis meile on antud on tegelikult lühikene. Homme ei pruugi olla enam mind, mu lähedasi, MIKS ma ometi TÄNA nendega pahandan. Kui Te täna teaks, et oleks teie elu viimane PÄEV, mida teeksite ?
Ja kui teaksite, et oma lähedasi te homme enam ei näe, mida siis teeksite ?
Sõjad on murdnud kõigi eelnevate põlvkondade eludesse, ootamatult. Ehk elaks oma elu praegu nii õnnelikult, et see annaks jõudu ka siis kui seda õnne enam pole. Kui tihti saame alles hiljem aru KUI HEA ELU MEIL OLI. Meil ongi praegu HEA ELU. Pommid ei vilise, majad püsivad enamvähem püsti, keegi neid ei süüta, hommiku lahkuvad lapsed tulevad õhtu suure tõenäosusega koju tagasi ja seda koos kõigi käte ja jalgadega, ühes tükis. ME peaksime olema koguaeg õnnelikud, et meile on antud RAHU. Aga kas oleme. Mis siis kui homme selgub, et täna oligi elu kõige õnnelikum päev !!!!????

Perekool

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.