Tõde | 1helin

Suhetest, kohe täitsa isiklikult….

15.november 2007, 4:53 p.l. | Posted in Elu, Helisev Elu, Hetked, Hing, Ilm, Külm, Maa, Maailm, Olemine, Suhted, Tõde, Tuul, Udu | Lisa kommentaar

Maailm koosneb suhtest. Seetõttu on need väga olulised. Kõigile inimestele, loodetavasti ka mulle. Aga kas ma tean mis on suhted? Tõelised suhted? Kus mina annan rõõmuga selle, mis mul üle on ja loodetavasti too “teine” jagab lahkesti minule puuduolevat. Ja kui minu rõõmuga jagatu ei too tagasi seda ,mis mulle vajalikuna tundub, kas ma siis olen õnnetu? Ja räägin et suhted pole korras? Kas äkki see, mida ma teisel arvan puudu olevat , pole mitte see, mida ma ise igatsen? Kas äkki ma forseerin iseendas viimast jõudu kokkuvõttes , et anda teisele/elule seda, mida ma tegelikult ise väga vajan. Ja ehk ma ei teagi, mida suhetest ootan. Pigem oskan hinnata, kui elu saadab järjekordse saadetise ja öelda, vat ei ole see see , mis ma vajan. Et pakun ise maailmale seda , mis puudu on ja olen kurb, et maailm ei märka, kuidas ma tahaks seda kõike topelt tagasi? Selleks, et teada saada, mida teine vajab, selleks suhted ongi. Mis ma tean teisest niikaua kui ta on minu soovide ja tahtmiste rahuldamise objekt? Ilmselt mitte midagi. Kas teine, minust erinev, on oma tahtmiste ja vajadustega Elu kandja ja kelle maailm erineb minu omast tunduvalt? Kuidas ma teada saan, milline see teine on? Siit peaks järgnema vastus, eks ikka läbi suhtlemise ehk siis läbi suhete. Aga kui suhetes on rõhuasetus saamisel, mida on siis tegelikult anda? Sest endalgi vähe ja puudu. Ja ongi suhted rikutud…sest ega mulle endalegi ei sobi suhelda kui ma olen mingite teise vajaduste rahuldamise objekt. Lisaks sellele tundub , et rõhuasetus ainult inimestevahelistel suhtele on vähekene piiratud. Küsimusele, et kuidas on suhetega lood, mõtlen ju inimestevahelistele suhetele. Aga inimene moodustab tervest elust ju ühe osa. Oluliseim suhe peaks mul olema Päikesega ja Emakese Maaga. Kui nendega suhted korras ära on, siis pole üldsegi elu, isegi keha säilimine on kohe küsimuse all. Päikest ma enamasti märkan, ikka siis kui temast puudu on. Ehk peaks pimedal ajal rohkem Päikesega suhtlema hingetasandil? Emake Maa kingib mulle söögi, jällegi üks oluline suhe, mida pean isenesestmõistatavaks. Justkui Emake Maa peaks rõõmustama, et mind toita ja katta saab… Praegusel ajal on suhted külmaga väga aktuaalsed. Külm on justkui vaenlane, keda peab soojaga väljapeletama. Aga ometi külm ei tee midagi. Külma tunnen tänu sõjale ,mida pean külmaga, eluga , vaenlastega. Tänu sõdimisele on aura mõrades ja ta ei kaitse mind enam ebasoodsa keskkonna eest. Huvitav, aga mida on minul pakkuda Päikesele, Emakesele Maale, Külmale ja Kuumale, Õhtusele Udule, Hommikusele Kastele, Tormisele Merele, Soojendavale Tulele sellist, et nad oleksid valmis jagama minuga oma Elu….Õnneks algab Elu siin sissehingamisega, et kõigepealt Hingame sisse ja siis välja. Nii et olles oma suhetega jõudnud kriisi, saan kõigepealt hingata kogu kriisisolemine välja, siis pausis enne sissehingamist teadvustada, mida on Eluks Vaja ja siis sissehingata ja enne väljahingamist on üks hetk, kus saan teadvustada selle, mida olen nõus jagama Maailmaga, kellega on mul väga lähedased suhted. Juba ajastuid.

Kes ma olen, kui mind pole….

1.oktoober 2007, 2:43 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Tõde, Teadmine, Tuli, Tuul | 19 kommentaari

Istun ja kaaslasteks Tuli ja Tuul. Mõned pilved liuglemas taevalael. Mõned linnud , keda ma ei tunne hääle järgi ära ja ei saa neid kuidagi nimetada, peavad kõnekoosolekut. Ja taamalt kostab metsast raginat, mida tundub tekitavat mingi armee ja leian, et parem on mitte minna uurima, kellest see sõjavägi koosneb. Jälgede järgi tundub nende ülekaal ilmne olevat ja vaevalt et nad mind omale sõbraks tahavad. Ja nii ma istun. Kohendan tuld ja olen. Ja korraga mind polegi. Olen samane tulega, õhuga, pilvedega ja isegi selle ragistava armeega seal kusagil kaugel. Ometi istun ma siin oma tule ääres. Kes ma siis olen , kui mind pole. Ja kes ma olen siis kui mind pole ja kes olen ma siis kui ma ei taju, et mind pole. Justkui koosneks üks mina suhetest, seostest, ajast, keskkonnast ja teine siis võib nagu käest puhaks kloppida kõigest sellest “maailma jamast” ja öelda kelmikalt “noojasiis” …. Ja kui ma neid mõlemaid näen, siis olen mina see “nägija”, veel hoopis keegi kolmas ? Targad raamatud siin kahjuks appi ei tule. Teoorias nagu kõik imelihtne. Samas praktikas teada, kes ma olen siis kui mind pole ja kui mind pole, siis kus ma olen ja kes ma olen, on hoopis midagi muud kui raamatust teooriana uurida. On ju teada, et Elu koosneb olemisest ja mitteolemisest, aga mis on minu elus olemine ja mitteolemine ja kes ma ikkagi olen, kui Mind Pole…Ja kust ma üldse tean, et mitteolemine on mitte olemine….? Ehk on see lihtsalt üks nimetus, mille võiks jätta kasutamata. Just nagu need linnud seal metsas, nad ei oma nime, kuigi olemas nad tunduvad olevat. Ometi vajab üks mina selgitusi, seletusi, nimetusi ehk siis seoseid. See mina tundub neist elavat ja elab ta justkui tolle arvel, kelle eluks on vajalik seisund -olemine ilma keegi olemata…Aga millest elab see , kes näeb neid mõlemat ?

Kas mõtteelu on päriselu ?

26.september 2007, 5:50 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Kivid, Loomine, Maailm, sõnad, Suhted, Tõde | 3 kommentaari

Ma mõtlen palju, enamasti on mõtted reaalsega väga vähe seotud. Kõik igapäevatoimetamised käivad nagu selle mõttelukõrval ja enamasti kipuvad jääma tegemata juhul kui pole mõnda mõtteelu rada hetkel käia. Ja seni on kõike enamvähem normaalne, kuni tuleb tahtmine mõtteelust ka “päriselus” rääkida. Esimene takistus on sõnad ja mõisted, neid lihtsalt pole. Kuidas kirjeldada sõbrale, et käisid külas KiviKuningal ( noo ei olnud päris kuningas aga tähtis oli igaljuhul ) ja mis ta kõik rääkis ja mida kõike näitas. Ja selgubki, et sedalaadi rännakuteks pole rahvakeelde eriti lihtsalt sõnu loodud. Kas siis kõik käisid ja polnud vaja rääkida ….sest mis sa ikka räägid lugusid, mida kõik nagu nii teavad… Aga hoopis keerulisem takistus tekib kui tegemist pole sõbraga vaid tuttavaga, kes veel ei tunne mind ja minu maailma. Kelle jaoks fakt iseenesest, et keegi elab sedalaadi mõtteelu, tundub tekitavad segadust ja arusaamatust. Kuid ma olen kindel ,et temagi elab päriselu kõrval mõtteelu või ehk polegi nende elud sedaviisi eristatud või ehk olen puudutanud valdkonda mida pole sünnis puudutada. Ei oska tõesti öelda, sest igaühe mõtteilm on ju niivõrd unikaalne ja iseenda loodud. Ja nii jääb õhku rippuma küsimus, et kas mõtteelu on ikka päris elu või on ta mänguelu või äkki on see meie reaalseks peetav elu üks üsnagi ebareaalne ja tõeline elu on ikkagi mõtteelu ? Ja miks need 2 elu ei võiks üks terve Elu olla ( ja juba on tunda, kuidas tundeelu kuulutab boikoti, kuna teda on sellest kirjutisest täiesti väljajäetud )

Kas Valgus võidab Pimeduse ?

21.juuni 2007, 8:18 e.l. | Posted in Öö, Elu, Hetked, Jumal, Kohalolek, Looja, Loomine, Olemine, Päev, Pimedus, Puhastumine, Tarkus, Tasakaal, Tõde, Teadvus, Tuli, Valgus | Lisa kommentaar

Elan Valguse ja Pimeduse loodud Kangamustris. Ikka poolaastat Valgus kasvab ja Pimedus väheneb ja pool aastat Pimedus kasvab ja Valgus väheneb. Seda siis väliselt. Targad raamatud räägivad, et Pühitsuste aegu olevat sosistatud kõrva – Tõeline Valgus on Pimedus. Nii et kas Pimedut üldse tegelikult on olemas ? Ehk on olemas ainult vaimne pimedus, mis tundub pimedama päevaaja kasvades esile tulevat ? Või on see hoopis valgel ajal enam näha. Igaljuhul on täna Pööripäev. Aasta kõige VALGEM PÄEV. Kas väline Valge Aeg suudab siirduda ka Sisemisse Maailma. Kas suudan läbinäha välise kasvava Pimeduse taga Sisemuses põlevat Igavest Tuld, keda keegi ei saa äravõtta ja keegi ei saa anda. On minus see Tuli olemas? Ehk istun juba ammu Tulepaistel, aga ma ei teagi seda,arvates et elan Pimeduses. Ehk on Tule aktiivseks muutumine ühe teo taga ? Kes teab , kes teab. Kahjuks või õnneks saan ennast mõõta ainult iseendaga… Kui seegi õnnestub, sest meele mälul on kohati väga lühikesed jalad. Näiteks ei suuda ma meenutada mis tunne on siis kui on 30 miinuskraadi ja peab pikalt väljas olema….Ehk Valgus polegi Pimedusega kunagi võidelnud, vaid olnud KaasLoojad Inimese kasvamisel ja ajutine Pimedus on teadmatus, mis elab inimmeeles ja mille võib lõpetada , kui ainult selle peale tuleb. Ja välise Pimeduse suurenemine võiks ollagi Sisemise Valguse Ärkamise Pühaks.

6.juuni 2007, 3:35 p.l. | Posted in Jumal, Jumalanna, Raamat, Tõde, Tsitaat | Lisa kommentaar

Sest asi, mida preestrid oma Ühe Jumala ja Ühe Tõega ei tea: pole olemas sellist asja nagu tõsilugu. Tõel on palju nägusid ja tõde on nagu vana tee Avalon; sõltub sinu enda tahest ja sinu enda mõtetest, kuhu tee sind viib ja kas sa jõuad lõpuks Igaviku Pühale Saarele või preestrite juurde koos nende kellade ja nende surma ja nende Saatana ja Põrgu ja hukatusega….Aga ehk olen ma nendegi vastu ebaõiglane. Isegi Järveemand, kes jälestas preestrirüüd ning mürgist madu, ja veel täiesti põhjusega, noomis mind kunagi nende Jumalast halvasti rääkimise eest.

“Sest kõik Jumalad on üks Jumal” , ütles ta mulle siis, nagu oli öelnud palju kordi varemgi, ja nagu mina olen palju kordi öelnud oma noviitsidele , ja nagu ütleb uuesti iga preestritar, kes tuleb pärast mind, “ja kõik Jumalannad on üks Jumalanna, ja on ainult üks Algataja. Ja igal inimesel on tema oma tõde, ja Jumal sisimas.”

Marion Zimmer Bradley “Avaloni udud”