Tony Redhouse Four Winds, East Wind

1.august 2010, 7:21 e.l. | Posted in Ida, Ilm, Tuul | Lisa kommentaar

Tänase päevakaardi sünd tekkis päikesetõusul. Ja läbi tema aktiveerus Ida Tuul

Tuule suund on Nord

1.jaanuar 2010, 12:43 p.l. | Posted in Torm, Tuul | 2 kommentaari

On Maine Ja Taevane olemine. Kõik taevalik ja ebamaine tuleb meile Põhjast. Sealt , kust kunagi tuli Kalev kotka seljas. Tagapäikese Maalt, kus Sina ja Mina olid tervik. Seda teavet laulame ja räägime, isegi teadmata, mida räägime ja laulame. Ometi on tuule suund Nord ja koduigatsus ja kohtumisevajadus hinges. Head Tervet Aastat 2010

Wind Song

27.mai 2008, 4:07 p.l. | Posted in Hetked, Maailm, Muusika, Tuul | Lisa kommentaar

Ma ei tea kes on Tuul. Ma tean kuidas asjad ja nähtused jäävad Tuulele ette ja ütlen siis et näed täna on tugev tuul. Kuid kui ma ise komistan mingi asja otsa, siis pole ju ma ise see kolin ja mürin mida tekitan sellega. Ja Neli Tuult hoidvat Maailm koos ja Nelja tuulepoole teelesaadetu ei tule enam iial tagasi. Ja Risttee võimalus nende tuultega kohtuda.

Loodud Külmast, Päikesest, Lumest ja Veest, loojaks Tuul

28.märts 2008, 11:45 e.l. | Posted in Avastus, foto, Hetked, Ilm, Jää, Kohalolek, Kristallid, Teadvus, Torm, tunnetus, Tuul, Vägi, Vesi | Lisa kommentaar

Selline meistriteos vaatas siis täna aknast vastu. Sellise nurga all jääpurikaid mina enne näinud pole. Kõiki vahendeid ärakasutades on Tuul teinud vapustava töö. Tean, et iga ilmastikunähtus omab oma teadvust. Vihmapilve/LumePilve rahvas on suur rahvas, kuigi üks ja sama vihmateadvus võib külastada ühte paikkonda mitmeid kordi ja vahel on ta niivõrd uues rüüs, et teda äratunda keeruline. Ja ka Tuulerahvas on väga suur rahvas. Vihma ja Lumepilvedega pole jutupeale saanud, küll aga võib mõni tuul üsnagi jutukas olla. Igaljuhul kui nime küsida võib selguda, et neil on niivõrd pikad nimed, et nende ettelugemiseks kulub terve tormine aeg ja ikkagi ei ole veel tuule nimi teada. Nende nimedes on siis kogu nende rahva ajalugu sees ja peale mõnda korda proovimist olen ma loobunud nime küsimisest. Sest mu tähelepanu jätkub healjuhul paariks minutiks ja mida tülitada kedagi kui tegelikult pole mingit soovi teist lõpuni kuulata. Mul on vihjeid, et tuuled elavad hiiemägedel ja pühades kohtades. Aga kui tuul on kodus, siis on seal tuulevaikne ilm. See on selline eriline tuulevaikus, mis korra kogetuna jääb sügavale tundesse ja igal järgmisel korra on see tunnuseks, et võimalik et olen saabunud pühale pinnale, kus ka tuuled elavad. Lärmamist nad ei talu ja seetõttu ongi vaikuse nõuanne ilmselt inimkonnale antud. Pühas kohas ei lärmata, sest iial ei tea kelle kodu see tegelikult on. Ja vaevalet et mulle meeldiks kui torm miu aknataga samalviisl käitub kui mina tema kodus olen käitunud. Igaljuhul Jääpurikad on Tuule sõnumina kohalejõudnud ja peab ütlema et tormid on sellel aastal minu elupaigas üsnagi leebed olnud 🙂

The Cross of Thoth

13.veebruar 2008, 7:15 p.l. | Posted in Elu, Eluring, Ilm, Ilmapuu, Keskpunkt, Maagiaratas, Maailm, Olemine, Omailm, Päikeserist, Ratas, Ring, Tuul | Lisa kommentaar

Et kinnituda Elurattasse vajan 4 ilmakaart. Nelja EluAastaaega, Nelja rütmi. Ma pole ise need ilmakaared ja aastaajad ja need rütmid. Olen keskkoht keskel. aga vahel ma lähen rändama, tiirlen äärealadel ja unustan, et keskkoht on keskkoht. Ja siis Päikene abiks, kelle sümboliks on Päikeserist. Olen Tuulte Keskpunkt. OmaIlmaTuulte Keskpunkt. Oma Maailma looja. OmaIlma ehitaja. Olen Ilmapuu

Processional: William Ackerman Cover

19.jaanuar 2008, 7:18 e.l. | Posted in Ühtsus, loodus, loodusvideo, Meditatsioon, Muusika, Torm, Tuul, Vaikus, Vesi, video | Lisa kommentaar

Vaikuses kasvab välja liikumine, mis võib Tormata, et siis jälle rahuneda ja vaibuda Vaikusesse. Ometi on Torm  ka Vaikuses ja Tormi sisuks on Vaikus. 

William Ackermani kodulehekülg http://www.williamackerman.com/
Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/William_Ackerman

Suhetest, kohe täitsa isiklikult….

15.november 2007, 4:53 p.l. | Posted in Elu, Helisev Elu, Hetked, Hing, Ilm, Külm, Maa, Maailm, Olemine, Suhted, Tõde, Tuul, Udu | Lisa kommentaar

Maailm koosneb suhtest. Seetõttu on need väga olulised. Kõigile inimestele, loodetavasti ka mulle. Aga kas ma tean mis on suhted? Tõelised suhted? Kus mina annan rõõmuga selle, mis mul üle on ja loodetavasti too “teine” jagab lahkesti minule puuduolevat. Ja kui minu rõõmuga jagatu ei too tagasi seda ,mis mulle vajalikuna tundub, kas ma siis olen õnnetu? Ja räägin et suhted pole korras? Kas äkki see, mida ma teisel arvan puudu olevat , pole mitte see, mida ma ise igatsen? Kas äkki ma forseerin iseendas viimast jõudu kokkuvõttes , et anda teisele/elule seda, mida ma tegelikult ise väga vajan. Ja ehk ma ei teagi, mida suhetest ootan. Pigem oskan hinnata, kui elu saadab järjekordse saadetise ja öelda, vat ei ole see see , mis ma vajan. Et pakun ise maailmale seda , mis puudu on ja olen kurb, et maailm ei märka, kuidas ma tahaks seda kõike topelt tagasi? Selleks, et teada saada, mida teine vajab, selleks suhted ongi. Mis ma tean teisest niikaua kui ta on minu soovide ja tahtmiste rahuldamise objekt? Ilmselt mitte midagi. Kas teine, minust erinev, on oma tahtmiste ja vajadustega Elu kandja ja kelle maailm erineb minu omast tunduvalt? Kuidas ma teada saan, milline see teine on? Siit peaks järgnema vastus, eks ikka läbi suhtlemise ehk siis läbi suhete. Aga kui suhetes on rõhuasetus saamisel, mida on siis tegelikult anda? Sest endalgi vähe ja puudu. Ja ongi suhted rikutud…sest ega mulle endalegi ei sobi suhelda kui ma olen mingite teise vajaduste rahuldamise objekt. Lisaks sellele tundub , et rõhuasetus ainult inimestevahelistel suhtele on vähekene piiratud. Küsimusele, et kuidas on suhetega lood, mõtlen ju inimestevahelistele suhetele. Aga inimene moodustab tervest elust ju ühe osa. Oluliseim suhe peaks mul olema Päikesega ja Emakese Maaga. Kui nendega suhted korras ära on, siis pole üldsegi elu, isegi keha säilimine on kohe küsimuse all. Päikest ma enamasti märkan, ikka siis kui temast puudu on. Ehk peaks pimedal ajal rohkem Päikesega suhtlema hingetasandil? Emake Maa kingib mulle söögi, jällegi üks oluline suhe, mida pean isenesestmõistatavaks. Justkui Emake Maa peaks rõõmustama, et mind toita ja katta saab… Praegusel ajal on suhted külmaga väga aktuaalsed. Külm on justkui vaenlane, keda peab soojaga väljapeletama. Aga ometi külm ei tee midagi. Külma tunnen tänu sõjale ,mida pean külmaga, eluga , vaenlastega. Tänu sõdimisele on aura mõrades ja ta ei kaitse mind enam ebasoodsa keskkonna eest. Huvitav, aga mida on minul pakkuda Päikesele, Emakesele Maale, Külmale ja Kuumale, Õhtusele Udule, Hommikusele Kastele, Tormisele Merele, Soojendavale Tulele sellist, et nad oleksid valmis jagama minuga oma Elu….Õnneks algab Elu siin sissehingamisega, et kõigepealt Hingame sisse ja siis välja. Nii et olles oma suhetega jõudnud kriisi, saan kõigepealt hingata kogu kriisisolemine välja, siis pausis enne sissehingamist teadvustada, mida on Eluks Vaja ja siis sissehingata ja enne väljahingamist on üks hetk, kus saan teadvustada selle, mida olen nõus jagama Maailmaga, kellega on mul väga lähedased suhted. Juba ajastuid.

Küllakutsutu meenutused…

12.november 2007, 1:22 e.l. | Posted in Elu, Hetked, Kohalolek, loodus, Suhted, Tuul | Lisa kommentaar

Ikka mind kutsutakse külla. Vahel olen oodanud seda kutset, vahel tuleb kutse ootamatult. Oodatud kutsepuhul enamasti ikka lähen, ootamatu kutse paneb mõtlema…minna või mitte. Kui tõsiselt võtta kutset kelleltki, kellega ma olen just tutvunud. Ma ei tea kutsujast midagi, ma ei tea kedagi kes teda tunneks ja ma ei tea mida oodata ja isegi seda ,mida oodata pole. Keda usaldan siis, kui kelleltki pole küsida ja kusagilt pole lugeda? Kas küllakutset ainulaadne ja ei tule kordamisele. Kas kutsuja juures võib kohati teisi tema tuttavaid ja kes nad siis on. Kus on googli otsing sedalaadi tegelaste jaoks ? Isegi teadjad ei tea kõike, vaid seda osa, mis neile vajalik ja nn. käe ja jalajuures. Ja sellises olukorras polegi muud, kui usaldada. Kas ma usaldan elu ja olen kindel, et minuga ei saa midagi juhtuda. Et kõik hirm, äng, rõhuvad tunded on mu enda omad ja neid ei tekita kunagi keegi väline. Küll võib see väline anda mulle võimaluse selgelt tajuda/näha/kuulda Iseendas Olevat. Et teada saada, kes ma olen, pean ma usaldama Iseennast. Aga kui ma ei tea, kes ma olen, kuidas ma usaldan kedagi, keda ma ei tunne ? Ja kas saab üldse ennast tundmata Elada ? Kui ma Elan , järelikult tunnen ma ennast ja järelikult saan usaldada….

Sain suvel küllakutse. Tänaseks ööks. Olen korra füüsiliselt kohal käinud ja oodatud kõvale lärmi asemel ootas mind eest tõeline Vaikus. Vaikus, kus on kõik ja samas pole seal mitte midagi. Iga samm vaibus ei tea kuhu ja iga mõte lõppes enne kui mõtelda sai. Enne tänast oleks ma arvanud iga sedalaadi küllakutse üheks meeletuks lärmiks ja mölluks. Aga olen inimesena oma eelarvamuste küüsis vangis, nagu iga teinegi. Arvan elust ja asjatest isepäiselt üsna omamoodi. Mul on hea meel , et kohtasin suvel oma uut Sõpra ja et täna ikkagi võtsin küllakutse vastu. Ja loodetavasti on öö oma unedega veel ees. Nüüd ma tean, et Hiiemäel elavate Tuulte kohtumine sisaldab Vaikust, millest koosneb Elu.

Kes ma olen, kui mind pole….

1.oktoober 2007, 2:43 p.l. | Posted in Elu, Hetked, Tõde, Teadmine, Tuli, Tuul | 19 kommentaari

Istun ja kaaslasteks Tuli ja Tuul. Mõned pilved liuglemas taevalael. Mõned linnud , keda ma ei tunne hääle järgi ära ja ei saa neid kuidagi nimetada, peavad kõnekoosolekut. Ja taamalt kostab metsast raginat, mida tundub tekitavat mingi armee ja leian, et parem on mitte minna uurima, kellest see sõjavägi koosneb. Jälgede järgi tundub nende ülekaal ilmne olevat ja vaevalt et nad mind omale sõbraks tahavad. Ja nii ma istun. Kohendan tuld ja olen. Ja korraga mind polegi. Olen samane tulega, õhuga, pilvedega ja isegi selle ragistava armeega seal kusagil kaugel. Ometi istun ma siin oma tule ääres. Kes ma siis olen , kui mind pole. Ja kes ma olen siis kui mind pole ja kes olen ma siis kui ma ei taju, et mind pole. Justkui koosneks üks mina suhetest, seostest, ajast, keskkonnast ja teine siis võib nagu käest puhaks kloppida kõigest sellest “maailma jamast” ja öelda kelmikalt “noojasiis” …. Ja kui ma neid mõlemaid näen, siis olen mina see “nägija”, veel hoopis keegi kolmas ? Targad raamatud siin kahjuks appi ei tule. Teoorias nagu kõik imelihtne. Samas praktikas teada, kes ma olen siis kui mind pole ja kui mind pole, siis kus ma olen ja kes ma olen, on hoopis midagi muud kui raamatust teooriana uurida. On ju teada, et Elu koosneb olemisest ja mitteolemisest, aga mis on minu elus olemine ja mitteolemine ja kes ma ikkagi olen, kui Mind Pole…Ja kust ma üldse tean, et mitteolemine on mitte olemine….? Ehk on see lihtsalt üks nimetus, mille võiks jätta kasutamata. Just nagu need linnud seal metsas, nad ei oma nime, kuigi olemas nad tunduvad olevat. Ometi vajab üks mina selgitusi, seletusi, nimetusi ehk siis seoseid. See mina tundub neist elavat ja elab ta justkui tolle arvel, kelle eluks on vajalik seisund -olemine ilma keegi olemata…Aga millest elab see , kes näeb neid mõlemat ?

TuuleKeelest ja TuleKeelest

19.juuli 2007, 1:33 p.l. | Posted in Hetked, Keel, Roheline, Tuli, Tuul | Lisa kommentaar

Väljas puhub tuul. Jään teda kuulatama ja tundub et merelainedki saadavad seda puudelatvades kohisevat tuul. Tuul Räägib. Miks räägib ta sisemaal Meretuule keeles. Miks tekitab ta mulle tunde, et olen mereääres, kuigi mereni on pea 100 kilomeetrit. On see igatsus merejärele. Tahaks teada , aga ma ei saa Tuule Keelest aru, aga taipan, et ta räägib ja jutustab ja on väga lahke. Öös tuld tehes aga kohtusin Tulekeelega. Ikka on tules leegid ja sädemed, kuid korraga tekkis hulgaliselt tulekeeli, erivärvilisi, mis tundusid moodustavad jällegi tundmatu keele minujaoks Tule keel. Oli jahmatus näha, et nad reageerisid sõnale. Korraks vilgsatas roheline keel ja oli tahtmine seda kaaslasele näidata ja sõnale roheline reageeris tuli Rohelise lisamisega lõkkesse. Kui palju olen istunud tuleääres ja kui vähe olen kõnelenud otse tulega. Just nimelt selle konkreetse tulega, kelle paistel end soojendan. Kaaslasega räägin isiklikke jutte, aga miks ma ei tee seda Tulega ja Tuulega. Miks ma ei oska näha, et iga tuli on kui eraldi seisev isik, kellel on oma iseloom ja tujud, oma tahtmised ja mõtted ? Kes õpetaks Tule ja Tuule Keelt ? Õpilane tundub valmis olevat…

Roheline Meri

1.juuni 2007, 7:31 p.l. | Posted in Hetked, Meri, Roheline, Tuul | Lisa kommentaar

Tuul hullutab loodust ja inimesi. Sasib päid kõigil, kes ette jäävad ja kui avastab lahtise akna, uurib toa sisemusegi läbi. Kergemad objektid vahetavad oma asupaika, mõnda raskemat kangutatakse lihtsalt niisama – lõbu pärast. Ja tärkavast viljast suudab Tuul luua Rohelise Mere. Ja see on MERI koos lainekaarte ja harjatantsuga ning päikesesillerdustega lainetel. Päikese kriiskavas valguses lummab pilt Rohelisest Merest ja on tegu, et ikka meeles püsiks, et autoga sõidan Teel ja Maal, mitte Merel. Roheline Meri aga võtab koha sisse mu mälus ja hullutab mind veel mitmeid tunde hiljem. Tunnen ennast lausa “ohvrina” ja vastukaaluks kriban selle Loo blogisse ja saab näha, kas sellega algab Uus Ajastu – Rohelise Mere Ajastu või unub kõik juba järgmiste Lugude tekkimisel 🙂

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.