1helin

Peegeldused Iseendast

Ma vaatan maailma ja ma ise vaatan maailmast vastu. Maailm on täpselt nii mõtekas, kui suure mõtte ma maailmale juurde suudan mõtelda. Kajamisel võib olla tunne ja aisting, mis jällegi ei kuulu maailmale vaid ikka minule endale. Nopin tervikust kilde ja üritan nendest panna kokku tervikut. Võin seda nimetada maailmavaateks kuid pigem on ta vaade maailma. Ükskõik mis ma maailmast mõtlen, arvan teadvat, maailm sellest ei muutu. Vahel tundub et kahte ühtemoodi maailma polegi. Nii olemasolevas maailmas olen ma ise ainukesena olemas ja kõik teised on olemas vaid seetõttu, et mu maailmataju nopib nad tervikust välja. Kas on võimalik hoomata kõike ja samas olla terviklik osa. Ehk on. Ma ei tea sedagi, et kas ma tean ,mis on kõik või ma ei tea mis on kõik. Kui ma väidan et ma ei tea kõike, siis pean ma ju ometi teadma, mis see kõik on, millest ma veel kõike ei tea. Kui ma väidan et ma tean kõike, siis on asi hoopis hästi ja see hästi kestab senikaua kui see kõiketeadmine kildudeks lendab, sest ikkagi selgub on midagi enamat kui minu ettekujutus kõigest. Iseenda peegeldusi leiab maailmas kõikjal. Tänu veebikaameratele võib mõne minutiga teadvus puudutada Iseennast. Kuna keha on paigal, aistingud on pea võimatud, siis on see tunnete ja mõteteläbi kogetud Elu. Mis köidab mu tähelepanu, selles on energia ja Elu. Läbi selle, mis köidab mu tähelepanu, loon ma pidevalt oma maailma, panen seda maailma kokku ja võtan jälle tükkideks lahti.

Veebruarikuu tabatud hetked

http://linnutee.wordpress.com/2008/03/16/sausalito-veebruar-2008/

http://www.slide.com/r/1oRsBCs13T_nWoyMKlTvgyoub1tpP7o3