1helin

Armastus ( 2 )

Me kõik otsime armastust, otsime kedagi, keda armastada, soovime olla ise kellegi armastuse objekt. Ja juhtub, et me oleme seisundis, kus ütleme iseendale – olen armastuses pettunud. Kuid Armastuses ei saa pettuda, sest kui on tegemist Armastusega, ei saa ta kunagi otsa. Ja kui see “miski” saab otsa, siis tuleks talle otsida mingi muu nimi ja Armastusega ei ole tal mitte mingit pistmist. Nimed võiks olla : omandiiha, kirg, soov, enese eest põgenemine partnerlusse, uudishimu, ajaveetmise vorm jne, jne. Armastus aga jääb ka siis kui objekt kaob, ta lihtsalt on sees elav ja samas meid kõigega siduv. Meie lubada on, kas Armastus meis oleks Elav. Kui oleme sattunud seisundisse, kus tunneme suurt valu ja pettumust “luhtunud armastusest” ( nii me arvame), siis kõige suuremat valu teeb just Armastuse puudumine, mitte niivõrd objekti kadumine. Suhtete purunedes, jätkem endasse Armastus alles, kui Teine inimene suutis selle meis äratada. Armastusega ei saa keegi minemakõndida ja teda pole võimalik purustada. Armastuse võime ise minema visata ja endale keelata tundmise, kuid Iseendaga saaks ju kuidagi kokkuleppele. Et kui on Armastus, las ta siis olla ja kui objektid vahelduvad, las nad siis vahelduvad.

Lubagem endale tunda Armastust!