1helin

Küllakutsutu meenutused…

Ikka mind kutsutakse külla. Vahel olen oodanud seda kutset, vahel tuleb kutse ootamatult. Oodatud kutsepuhul enamasti ikka lähen, ootamatu kutse paneb mõtlema…minna või mitte. Kui tõsiselt võtta kutset kelleltki, kellega ma olen just tutvunud. Ma ei tea kutsujast midagi, ma ei tea kedagi kes teda tunneks ja ma ei tea mida oodata ja isegi seda ,mida oodata pole. Keda usaldan siis, kui kelleltki pole küsida ja kusagilt pole lugeda? Kas küllakutset ainulaadne ja ei tule kordamisele. Kas kutsuja juures võib kohati teisi tema tuttavaid ja kes nad siis on. Kus on googli otsing sedalaadi tegelaste jaoks ? Isegi teadjad ei tea kõike, vaid seda osa, mis neile vajalik ja nn. käe ja jalajuures. Ja sellises olukorras polegi muud, kui usaldada. Kas ma usaldan elu ja olen kindel, et minuga ei saa midagi juhtuda. Et kõik hirm, äng, rõhuvad tunded on mu enda omad ja neid ei tekita kunagi keegi väline. Küll võib see väline anda mulle võimaluse selgelt tajuda/näha/kuulda Iseendas Olevat. Et teada saada, kes ma olen, pean ma usaldama Iseennast. Aga kui ma ei tea, kes ma olen, kuidas ma usaldan kedagi, keda ma ei tunne ? Ja kas saab üldse ennast tundmata Elada ? Kui ma Elan , järelikult tunnen ma ennast ja järelikult saan usaldada….

Sain suvel küllakutse. Tänaseks ööks. Olen korra füüsiliselt kohal käinud ja oodatud kõvale lärmi asemel ootas mind eest tõeline Vaikus. Vaikus, kus on kõik ja samas pole seal mitte midagi. Iga samm vaibus ei tea kuhu ja iga mõte lõppes enne kui mõtelda sai. Enne tänast oleks ma arvanud iga sedalaadi küllakutse üheks meeletuks lärmiks ja mölluks. Aga olen inimesena oma eelarvamuste küüsis vangis, nagu iga teinegi. Arvan elust ja asjatest isepäiselt üsna omamoodi. Mul on hea meel , et kohtasin suvel oma uut Sõpra ja et täna ikkagi võtsin küllakutse vastu. Ja loodetavasti on öö oma unedega veel ees. Nüüd ma tean, et Hiiemäel elavate Tuulte kohtumine sisaldab Vaikust, millest koosneb Elu.